Sise-o Kultuurikatlas

Ahju võib ajada igasugust kultuuri - nii vaimset kui kehalist.

Kui arhitektuuri saaks tantsida, siis võib-olla see näeks välja umbes nii nagu sai esmaspäeva õhtul tänavalt Kultuutikatla aknast sisse vaadates kaeda üks ameerika kõpssaabastes piiga, kui kodanikud järjekordsel sise-o rajal mööda ruume ja treppe võbelesid.

Kui lõigata need liikumised, ilmed ja poosid üksikuteks tükkideks ja sättida korraga ühele platsile, saaks tantsupeo väärilise etenduse "Ood Tallinna Elektrijaamale" kokku küll.

Castingule tulnud noort naisterahvast võisid segadusse ajada stsenaariumile mittevastavad stseenid, mida ta oli otsima tulnud Proto Avastustehasesse, aga navigatsiooni eksituse tõttu sattus nägema hoopis Energia Avastukeskuse juures.

Korstna suitsulõõris võttis rivi nummerdatud tüüpe pooleminutiste vahedega suuna katlaruumi peatänavale, et hammustada lahti seekordseid o-ruumipähkleid.

Kui teiselt mandrilt saabunud filimihuviline terasemalt vaadanuks, siis oleks ta märganud ühte rinnanumbriga 222 ringi ühmavat tüüpi, kes tõi sisse lõputuid kordusi liikumismustris - J trepist üles - black boxi labürindist läbi ja E trepp.

Käes on kaardi teine pool ja mhmm, ja juba teab mitmendat korda, ikka J trepist üles, labürindist läbi  .... ja E trepp.

Neetud, ma pidin ju 0 korrusel E trepikäigust välja tulema. Kus ma tulin? Esimesel. See tähendab. Ei, kas tõesti ei ole alternatiivi? ... J trepist üles, labürindist läbi ja ... E trepp.

Jäänud on lõpustseen - viimane punkt ja, no ei ole, ma hakkan nutma, sest ... J trepist üles, labürint ... ja E trepp.

Tundmatu diivaalge silmad võisid suureneda imestusest, kui poolkorruse kujutamisele mitte pihta saanud isendid moodustasid täiesti sihituid liikumiskombinatsioone M, H ja J treppidel.

Ta ei ulatanud nägema black boxis veidi totaka näoga ringi vahtinud keskealist kriisi lävel, sest too ei saanud aru, kuidas ta sinna sattus, veel vähem oskas aga vastata küsimusele, aga miks.

Kas publikule sai osaks pettumus või õnnis emotsioonihetk, jäi tabamata. Auru tuli juurde lisada, et loengu ajaks söeruumist minema saada.

Kaastunnet oleks võinud äratada viimases kolmandikus väsima hakanud taidleja, keda black boxi põrandal lõputu tossusahistamine siiski lõplikult murda ei suutnud. Vaenlane oli visa, aga võidetav.

Eks tumedad jõud püüdsid rabada ka mõne ootamatu elemendiga - keerdtreppidega 1. ja 1,5. korruse vahel või N trepiga teiselt kolmandale. Või  0 korrusel olnud etapiga 10 - 11 - mõistus ei tahtnud, aga ikka sunniti saali ühest otsast teise liikuma läbi ... E trepi.

Lõpp oli õnnelik. Rahvatantsijad kohtusid katlast väljaroninuna ja Linnhalli parkla poole suundudes näitsikuga ameerikast, keda nad ei suutnud üksinda pimeda Kalamaja poole Patarei vangla tagusele rännakule saata ja viskasid ta lihtsalt Proto Avastustehase juurde ise ära. Mis andis ühtlasi võimaluse selgitada, mida veidrat ta õigupoolest läbi akenede nägi. Ei, see ei olnud eestlaste ettevalmistus järgnevaks tantsupeoks, see oli orienteerumine.

Mis ma veel mäletan peale E trepikoja. Ühte lollust ei pea ju mitu korda tegema, valik on alati suurem.

Kas keegi suutis millegi jaoks kasutada nutikalt kordki ka K treppi? Ja kas M trepile üldse mingit asja pidi olema? Maidulikult riukalik oli F trepi taguse punkti korduvkasutus, mis tekitas sisemise monoloogi teemal, kas ma siin ei ole olnud juba, kas olen punktijärje sassi ajanud?

Mnjaa ... üldiselt oleks tulnud fossiile rohkem alla panna, sellise tempoga ei saa katlaustki soojaks. A kus sa seda kütet ikka enam võtad. Asbesti asemel ka ainult tsirkus ja eesistumine.

* Kaardid skännitud terviklikumalt, tänud Madis Tuulpärg.