Sise-o EKAs

Pühapäevahommik.
Alustan enda olemasolu teadvustamist.
Teen silmad lahti.
Uus päev võtab vaikselt kuju. Seinad. Aken. Kummut.
Majas on vaikus.
Väljastpoolt ei kostu samuti elutegevuse hääli.

Järsku jõuab ajju impulss, mis sunnib äkilise liigutusega kella krahmama ja fookuse numbritele teravustama.
Jeebus, ma pean tunni aja pärast olema stardis.
Kas ma normaalne olen. Miks ma nii teen. Vähe sellest, Jaan ja Raiden tuleb ka üles ajada. Olin meid kõiki kolme EKA hoones ringi surfamiseks üles andnud.


Kiire palundra. Kohvi. Pudru. Riided. Tossud. SI-pulgad. Haaknõelad. Põhja puiestee. Tere. Head uut aastat. Start.


Nii olin veel viis esimest punkti suhteliselt üles ärkamata ja A-kujulise hoonekompleksi ja kaardi kokkumätsimine läks vaevaliselt. /Kaardikribu leiad lõpust/

Kahepoolsel kaardi võtsin loomulikult ette vale poole ja püüdsin mitu minutit millestki aru saada. Aa, 11 ei ole päris sama mis 1. Kaardil esimene pool ette. Raamatukogu moodustas ikka midagi täiesti segast kui võrrelda omavahel 3D-d ja 2D-d. Lõpuksin jõudsin tammudes ümmarguse B trepi juurde ja asi hakkas hargnema.



Kuni galeriist läbi aula ukse ette jõudsin. Nüüd kiilus jälle täiega kinni. Vaatan kaarti.
1 korrus. Vaatan aula ukse vahelt sisse. Vaatan kaarti. Ei nii suurt ruumi kaardil küll ei ole, aga kus see suurem ruum siis on. See ei saa  ju see 'garderoob' olla, mis rahvast pungil.



Saabus Raiden. Seisime kõrvuti ja arutasime, kuidas läheb. Ta sai esimese sise-o rajal vabaklassi pandud, et siis pole nii piinlik. Kokkuvõttes selgus, et ta mõned keerutamised tegi maja peal, aga nullindate põlvkonnal paistab siiski ruumitaju olevat. Raiden oli valmis mulle näitama, kus ma kaardil olen, aga ma ei lasknud. Lahkusime sõbralikult kumbki edasi oma mõtteteele.




Poolunes, kahte korrust - 1 ja 1,5 kohakuti asetada oli midagi, mida ei saanud teha. Vähemalt mina ei saanud mitte kuidagi. Ei harutanud lahti, et liikudes 1. korruselt aula astmestikust üles, jõuab 1,5 korrusele, mille plaanil punkt asus. Lõpuks märkasin alt ülespoole vaadets nurgapunkti ja otsustasin selle numbri igaks juhuks üle vaadata. Oo. Õige punkt. Ikka midagi aru saamata, asusin teist etappi lahendama.



Ka teise punkti (4. korruse E trepi juures) tee leidmine kulus rohkem majaplaani studeerimise tähe all. Seisad ja joonistad mõttes käike läbi korruste. Tasapisi said selgeks C ja E ja D ja kõik need teised tähed. Tekkis lahendus.


Järgmistel etappidel suutsin mitmel korral poole tee peal lihtsalt ära unustada, kuhu ma üldse minema pidin. See ei ole postpostmodernism ka mitte enam. Võtad kaardi uuesti ette, meenutad, kust tulin, otsid, kuhu minema pidi, taastad, kuidas sinna minema pidi.


Pärst viiendat punkti hakkas veri pähe jõudma ja valemid töötama. 5B6. B7. B8. B2E1. Jne.



Esimese poole lemmiktrepikojaks oli vaieldamatult B. Kuskil teise kolmandiku peal sai valdavaks C ja lõpuosas domineeris F.



Oli lihtsam kui telemajas ja GAGis. Aknad ei peegeldanud vastu mitte sind ennast, vaid valgus andis  võimaluse välja kiigates kiirelt hoomata, mis majatiivas oled.



Võib-olla ka mitteühtegi suletud trepikoda muutis käiguteed lihtsamini leitavaks. Ometi jagus majas madistamist pea tunniks.


Inspireeriva lõpupunkti andis pärast võistlust vanale sukavabrikule EKA kuju andnud KUU arhitekt Koit Ojaliiv, kellelt sümpaatne loeng ja ekskurss majas. See on nagu hoopis ühte teise ruumi sisse astumine kui arhitekt ise räägib, miks. Betoon, raud ja klaas hakkavad vastu kõnelema. Sa võid ju kuju ja geomeetriat vaadata, aga võimalus justkui pildi taha piiluda, annab objektile veel mingi mõtte.


Äge maja, äge rada, ägedalt korraldatud.


Vahest on mul veidi kahju valvurimehest, kes on harjunud oma päevi üksinduses veetma, aga nüüd terve pika ennelõuna segast masside liikumist pidi taluma. 

Salarõdu vaade

Kaardikribu:







Comments

Popular Posts