Samblatootlus

Päevased toimetused on jätkuvalt seda kanti, et joosta tuleb küll parem jalg kaela taga, siis pahem jalg kaela taga, siis mõlemad jalad korraga kaela taga, kuigi tegelikult olla mõeldud algusest peale ikkagi tiritamme ette näitamist. Lõpuks ju polegi vahet - Sokrates on kass, niikuinii.

Asjade olemuse selgemaks mõistmiseks läksin õhtu eel Männiku metsa, kohtuma vihmaga.

Vihm ei tulnud kohale.

Nii ei jäänudki muud üle kui üksinduses võtta üles jälle neid pehme seene ja ussitanud sambla pilte.

Okkavaikust lõhestasid mitmed linnalähedased seltskondlikud mürad - lasketiiru plaksud, motokrossi urinad, ehitajate saed, maanteel veerejad.

Hääletut seenetust varjutasid mõned loogeliseks tõmbunud trajektoorid.

Samblatuuletust rebestasid mitmedki kihutavad kaasmetsalised, kes suutsid näidata lausa nörritavat tempot.

Ja kui mõnes päevakohases majandusalases seitungis on lugeda jällegi seitsmest harjumusest, mis kinnijooksnud loovust võiks äratada, siis: kahest loomast kokkumiksitud versioonide kritseldamise asemel võid kahe punktietapi vahele kujutada niipalju teevaliku variante kui kahe minutiga võimalik; viie-aastase teesklemise asemel sa oledki metsas viie aastane; ei ole vaja saata oma projekte kujuteldavasse asukohta, mis on sinust kilomeetrite kaugusel, sest sa oledki oma asukohast kilomeetrite kaugusel ning projektid on hägustunud udupilveks Linnutee taga; mõni lauluviis ropp-räpp sõnadega jõuab paratamatult huulile kui sa ikka veel oma asukohast kilomeetrite kaugusel oled; absurdsemat teost kui legend kaardiservas ei olegi olemas; iga punktitähis võib pajatada lõputuid lugusid nendeni jõudnud vihapursetest ning sa ei tule mitte kunagi tagasi sama teed kui läksid. 

Kaardiga metsast väljudes on su loovuse allilmu raputatud veel sajal ja ühel viisil ning tiritamme kasvatamine jalad kaela taga joostes ei ole enam üldse mingi põhjus frustratsiooni tekitamiseks ning Sokrates võib ka koer olla.

Seentel on sügis.