Sekeldused kappidega
ja kogu muu olemise inventar on hammustanud kalendrist järjepanu kuumi suvepäevi.
Orienteerumine on viimastel nädalatel olnud pigem väga lokaalse iseloomuga, rõhudes peamiselt mälu-o formaadile, kus ilma asjaliku kaardimaterjalita on ette tulnud küsimusi laadis, kus on see väikeste taldrikutega kast või et kas siis siia kasti sokke ei saanudki.
Peale teab mitmendat päeva, kui mingisugune korrapära vanade asjade ja uute ruumide vahel oli hakanud tekkima, tundus hea astuda vahelduseks välja sportlike inimeste sekka, et punaste rõngastega kaart peos ajukurdusid sutsuke teisel viisil üle soendada.
Pealegi, Loomaaed on nüüd palju ligemal. Ja. Pealegi, Loomaaias on huvitavaid püsilillepeenraid.
Huvitavate lesivate loomade vahele tiirutama õnnestus kaasa meelitada noorim ja vastselt pikimaks osutunud pesakonna liige, kui viimane kolmandik pesakonnast jäi ikka maha, värskelt paigaldatud termostaate näppima. Kaugel see talvgi enam on.
Neli linnulennulist kilomeetrit tümpsimist puuride ja põõsaste vahel puudutas veidi teisi lihaseid küll kui neid, mis peamiselt kummardamisel kasutusel on.
Uue maastikuelemendi ja punktiobjektina oli ilmunud jääkaru maailm koos palavusest lootusetult lapikuks tõmbunud karuga. Lõvid, möirgavad papagoid ja kriiskavad elevandid näisid täna rohkem oma klimaatilises elemendis olevat.
Selline sulnis suvine tammumine. Aga kui nii edasi läheb, siis ei teagi, kuidas selle talvega üldse maha saada, sest kui temperatuur öösel alla kahekümne vajub, tundub väga jahe olevat. Kuidas küll aastad sellised õed võivad olla - mullu sai mõnel harval korral eraldi rõõmustada iga üle kahekümne pügala tõusnud kraadi üle kui sel aastal lihtsalt kütab. Ja mis see vihm üldse on. Ja kui palju Ülemiste vett ma mööda lilleklumpe ja põõsaaluseid juba laiali veeretanud olen.
Põgusa sissekande lõpetuseks kaubanduslikke teadaandeid: kui teile tundub, et 300-aastane park võiks olla väärt keskkond elutsemiseks, siis sealsel territooriumil on nüüd vabaks jäänud üks 4-toaline platsdarm. Seniks kuniks saab kokku ametlikumad andmed, väike sissejuhatus ümbruskonna iseärasustesse - mida ühel pesakonnal kogeda on õnnestunud.
 |
| Inspiratsioon … (koduaed) |
Orienteerumine on viimastel nädalatel olnud pigem väga lokaalse iseloomuga, rõhudes peamiselt mälu-o formaadile, kus ilma asjaliku kaardimaterjalita on ette tulnud küsimusi laadis, kus on see väikeste taldrikutega kast või et kas siis siia kasti sokke ei saanudki.
Peale teab mitmendat päeva, kui mingisugune korrapära vanade asjade ja uute ruumide vahel oli hakanud tekkima, tundus hea astuda vahelduseks välja sportlike inimeste sekka, et punaste rõngastega kaart peos ajukurdusid sutsuke teisel viisil üle soendada.
Pealegi, Loomaaed on nüüd palju ligemal. Ja. Pealegi, Loomaaias on huvitavaid püsilillepeenraid.
Neli linnulennulist kilomeetrit tümpsimist puuride ja põõsaste vahel puudutas veidi teisi lihaseid küll kui neid, mis peamiselt kummardamisel kasutusel on.
Uue maastikuelemendi ja punktiobjektina oli ilmunud jääkaru maailm koos palavusest lootusetult lapikuks tõmbunud karuga. Lõvid, möirgavad papagoid ja kriiskavad elevandid näisid täna rohkem oma klimaatilises elemendis olevat.
Selline sulnis suvine tammumine. Aga kui nii edasi läheb, siis ei teagi, kuidas selle talvega üldse maha saada, sest kui temperatuur öösel alla kahekümne vajub, tundub väga jahe olevat. Kuidas küll aastad sellised õed võivad olla - mullu sai mõnel harval korral eraldi rõõmustada iga üle kahekümne pügala tõusnud kraadi üle kui sel aastal lihtsalt kütab. Ja mis see vihm üldse on. Ja kui palju Ülemiste vett ma mööda lilleklumpe ja põõsaaluseid juba laiali veeretanud olen.
Põgusa sissekande lõpetuseks kaubanduslikke teadaandeid: kui teile tundub, et 300-aastane park võiks olla väärt keskkond elutsemiseks, siis sealsel territooriumil on nüüd vabaks jäänud üks 4-toaline platsdarm. Seniks kuniks saab kokku ametlikumad andmed, väike sissejuhatus ümbruskonna iseärasustesse - mida ühel pesakonnal kogeda on õnnestunud.
 |
| … ja selle allikas (Kadrioru park). |
Comments