Sekeldused kapis

Ma ei tea, kas teie kappides elavad ka need pisikesed elukad, keda kutsutakse kaloriteks ja kes seal iga päev riideid natuke väiksemaks teevad.*


Vähemalt kolmel viimasel neljapäeval olen neid visasid vendi peletanud ettekujutusega, et kui ma natuke metsas sebin, siis nad äkki lähevad kellegi teise kappi ja jätavad minu rõivad rahule.

Vähemalt kolmel viimasel neljapäeval olen kalori-tõpraid maha raputanud hunnitutes päevakumetsades, raielankideta floora keskel, varavalminud mustikate vahel, vee kaotanud soosiiludes.

Tõsi, näib, et kapis elutsevate tegelaste tõsisemat asukoha vahetust on üritanud algatada ka paljud teised, sest nii Rõõsa, Koitjärve kui Kõrvemaa keskuse ümbruse o-maastikel oli lisaks tavapärastele matkateedele põõsaste all ka väga palju muid poole mutsuga radu, mida inimloomad endast maha jätavad kui nad kapielanike hulgaga päris rahul ei ole.


Mis omakorda minusugusele o-harrastajale andis küll võimaluse langeda raiumata ürgemetsade reljeefsesse vormi ja lumma, et radadest eemal leida vajalikke punktitähiseid, kuid teisalt tekitas mulje justkui uitaks selliselt sätitud puudega pargis, kus kõik pühapäeva ennelõunal jalutamas käivad.

Mis tekitas järjepanu mõtteid, et kas muud metsad on juba nii lagedaks tõmmatud, et allesjäänud loodukaitsealad kesksuveks loodushuviliste poolt puhta ära trööbatud on.


Või millepoolest see kaardiga ringi trööbeldamine murtud kuuskede vahel sõnajalgade sahinal  erinebki ülejäänud erineval viisil metsa ründavatest inimhordidest. Või kus õieti jookseb piir kaitsmaks metsa inimese eest inimese jaoks.

Aga kui nii sügavatesse mõttekihtidesse mitte langeda ja uurida, kuidas on kukkunud välja sportlik-hasartlik pool, siis viimatisel korral Kõrvemaal oli nii hea rada, et ma lausa kaks korda punkti piirkonnas põhjalikke susasid ja pusasid trassile manasin - esiotsa puntkti 43 piirkonnas ja teiseks üle soo laugaste ümbert lõigates 62-69 minnes vale künka otsa lõikasin ja mõneks hetkeks päris ära eksisin kuniks mingi täiesti segase liikumisega punktile otsa komistasin. Olin asukoha osas juba nii kadunud, et otsustasin teele välja murda, kui eemalt punkti tähist nähes olin veendunud, et see minu oma küll ei ole, aga ikka kiikasin numbrit. No ennanäe, 69.


Päevakute rajad ei paku viimasel ajal just mitte tihti sellist elevust, et kuda küll punktile üldse peale minna või punkti piirkonnas suunaga vääratades totally lost seisund tekiks. Aga võib-olla näiliselt tiheda radade võrguga kaart lohakaks teebki.

Kui Raiden uuris, mis metsas ma viimati käisin ja ma kaardi servast 'Apuparra' ette lugesin, arvas ta, et kõlab rohkem nagu ma oleks mingit kebabi restorani külastanud.  

Selles mõttes muidugi jaa, kui reede hommikul võib isegi veel tunduda, et kalorid on riided suureks tagasi teinud, siis mõne päeva pärast on kõik jälle väikseks tagasi näksitud nagu ma ainult kebabi muginud olekski.

Üldises plaanis on põhjalikum kalori-tüüpidega sekeldamine jäänud tagasihoidlikuks, kuna on tekkinud kindel plaan ennast hetkel veel aktuaalsetest kappidest eemale asutada ja äkki õnnestub need riietega jahmerdajad osavalt nende praegusse asukohta maha jätta.

See plaan on tinginud aga asjaolu, et läbitud kaardid (Rõõsa, Koitjärve, Apuparra) on juba vahetanud asukohta ja skänner ka ei tööta, mistõttu jääb lugejaid o-raja läbimise süvaanalüüside asemel kurnata mõnede pildilisemate väljavõtetega Rõõsa kandi võssist ja veest.

----------------------------
* Bob Collinsi mõtte keerutus

Comments

Popular Posts