Tramm nimega ...

Orienteerumine ei ole mind veel päris maha jätnud. Ja mina teda. Päris kaksikõed ei paista me hooaja hakul aga olevat.

Kribimisega on suhe veelgi seletamatum. Seda Freudi ei ole ma veel kohanud, kes aitaks analüüsida kaotatud kirjatükkide tagamaid.
Nagu nende Kadrioru trammidega. Ootad Jaani, aga tuleb jälle hoopis Julius. Või Konstantin, või Ernst. Või kes need kolm veel olidki.

Potsatad pingile, tõstad pilgu ja võid vaadata kaassõitjale otse silma sisse. Kui ta just oma nutifonisse uppunud ei ole. Või kui sa nii uljas tüüp ei ole, siis püüad iga kohaltvõtu või pidurdusega mööda libedat puupinki veidi kohtlaste liigutuste saatel oma naabritele mitte otsa libiseda.

Keskmise ugrilase õudusunenägu ühistranspordis. Aga mida tulisemalt pilk oma lugemisvarasse puurida, seda süütum näid.


Keskmine urgilane tunneb ennast siiski päris hästi kui ta natuke mööda metsi luusida saab. Kuna viimastes kipub puid aina vähemaks jääma, siis on enesetunne talutav ka mööda tänavaid tuuseldades. Vahel ei aita enam mitte miski muu kui siseruumides laialilaotatud mattide ja tõkete vahel vibreerida.

Nii on jäänud ülestähendamata suure saja eelne sise-o osavõistlus Tallinna Spordihallis. Raja ülesehitus andis eksimisvõimalusi nii 'vabariigi' tähtede kui kinniteibitud trepikäikude juures. Ebatavaline kiirustamine minu poolt viis lausa B-finaali veel neljal eri viisil halli moodustatud labürinti läbima.

Kaunil talvehetkel, 100. aastapäeval, oli Kadrioru ja Pae Parki üles seatud 100 tähist, millest suutsin vaevu pooled läbida. Aur sai otsa, SI-pulk sai otsa. Isu ammendas. Eks ole seal pargis jukerdatud juba küll.

Võib-olla oleks nüüd koht uurida lähemalt o-suhtesse tekkinud mõrade kuju.

 
 
 
Lahkus jupp jumikas aega, kui mööda sai ka Linnarogain ja kiusatus end metsa veerde poetada viis igituttavasse Kloostrimetsa, Pirita jõe kallastele. Mõni paik lihtsalt on, vaatamata lõpututele punktipaiga kordustele, ürg o-tehniline maastik. Ikka, ikka leiad viisi, kuidas õigest orvandist täiega mööda udjada või kaldajärsaku alt liiga vara punkti otsima hakata. Meeled hakkasid reaalsust omaks võtma.


Enesetunde lahtiseletamine jätkus. Raku metsas. O-ükskõiksust tiris päevavalgele mõni uus rakurss kaevikule. O-osavõtmatust püüdis hävitada vana võsa uus kõrgus.


Neljapäevakute hooaja avaüritusel Männikul oli võimalus o-suhe päästa või kõik lõplikult tuksi keerata. Alustasin rahuliku vaatleja positsioonilt, kirjutades välja uusi EOL koode persoonidele, kes ei oska uneski näha, millisesse sõltuvussuhte võrku nad püüti. Lasin kribida allkirju spordiseltside nimekirjadesse justkui ametlikku vannet. Poetasin tükkhaaval pihkudesse siniseid ja kollaseid indulgentse, mis heal juhul võis anda lunastuse.


Tavaliselt aga muudab elu järgmise tunnikese või paar liibumiseks värvilise kaarditükiga valdavalt varjatud paikades.


Ma ei pidanud kaua vastu. Tormasin teistele järgi. Veidi sõge ilme peas. Lõpusirgel jalutasin võidu sääsega. Kõik jälle nagu kunagi alguses.

Ja siin ma nüüd siis istun. Lauanurgal kolm Botaanikaaia kaarti, mida kaasa meelitatud pesakondlased igaüks omal viisil läbi silkasid. Maastiku omapära ja varakevadised õitsejad takistasid optimaalsema trajektoori võtmist. Kahmasin kaardi kõikide punktidega, et ikka kõiki aiailusid külastada õnnestuks. Teab mis palju neid praegusel viimaseid päevi raagus aastaajal ju polegi.


Aga need võrratud koerahambad ...
 

Comments

Tarvo Jõeste said…
Oi mulle meeldib see blogi! Ausalt! Jummala äge! Reaalne, täitsa päris!
Zazibea said…
Tarvo, aitäh! Ausalt.

Popular Posts