Linnarogain 2018
Selleks hetkeks kui mitmesajapealine kamp end poole seitsmeks Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse hoovil stardivalmis seadis, oli meil juba oma 7 kilomeetri jagu linnatänavaid läbi sirgeldatud. Tartus.
Kahe sündmuse poolt juhtumisi nii oskuslikult valitud kellaajad, lubasid sel urvakuu viimasel päeval nautida hunnituid hetki nii hõimlaste pidulikul kohtumisel lõuna regiooni pealinnas kui o-maiaste kogunemisel põhjarannikul.
Nii vupsasime hommikul autoga Ülemistesse, silisime rongiga Tartu, lasime hea maitsa piduroal ja meeleolul AHHAA keskuses, silisime Ülemistesse tagasi, kus parklast kaaperdasime oma o-stuffiga varustatud tranduleti, millega otse järgmiste sündmuste keerisesse tormata.
Linnarogaini juurde kuulub pool tundi planeerimist, et oma lähitundide liikumistrajektoorile veidi mõtestatum ilme anda. Valikuvõimalusi jagus - kas otse üles Õismäe-Haabersti ringile, diagonaalis Mustamäe suunas või alt läbi Astangu katkestuste idasuunas aastalõpu maastikule.
Läks käiku viimane variant ning detailides on meie liikumine seekord jäädvustatud lausa geepeeessiliku täpsusega:
Kohe esimeses punktis (31) õnnestus tundma õppida kaasvõistlejaid ja ennast neile tunda anda lähivõttes. Pikantsematesse detailidesse laskumata, kuidagi õnnestus meie kolmesel kambal läbi väänduvate o-kehade tähise märge minuti sees kätte saada. Sellist külakuhja akrobaatikat ei olnudki ammu kogenud.
Soe tunne keres, liikusime astangule tutvuma mälestustega 'majadest' (44-61) ning loomulikult ei saanud ju mitte olla selles kaardi osas mõnda 'õdusat' koopa punkti. Raiden nentis pärast, et see oli tema lemmikpunkt, eriti veel sellepärast kuidas ma seal paanitsesin. Paeastangusse uuristatud ja betoneeritud kõrge tunnel, mis moodustab maa all poolkaare ning mille põrandas leidub kummalisi kandilisi auke, ja milles on kahtlemata ainest kümnete õudus-stsenaariumite jaoks - tunnistan, ei ole absoluutselt minu lemmikpaik külastuseks. Sellises pimedas ahtas ruumis, ei mahu fantaasiad enam ära ning kindlam on karjudes välja joosta. Aga Raideni varukast kinni hoides, sest mul kipub ka tasakaal sellises ruumis kaduma, sain punkti kätte.
Pärast Anu kohvikulauas rääkis, kuidas nad olid valesse koopasse sattunud ja kui ilus seal oli olnud, jää ja vesi ja ... et ta läheb homme sinna kindlasti tagasi, kui mina samal ajal mõttes ahastasin, jeebus küll, ma püüan sellist kohta üldse oma mälust kustutada, kui teine näe tahab sinna tagasi minna. Ma ei tea, tundub, et need ürgvanemad, kellest mina põlvnen, ei tundnud end koopas õnnelikena.
Siirdusime edasi malbetele, tasastele metsa ja lodu aladele (62-71-47-51). Pelgasin metsaaluse märjaks ja poriseks, aga selleaastane talv on nii kangekaelne, et mööda kivikõva lund ja jääd oli lust liikuda. Raiden küll nentis, et ta on sadade okste poolt läbi piitsutatud, kuid soovitasin tal mõelda asjakohasele nädalavahetusele ning nentisin, et võrreldes Kristusega on tal isegi pehmelt läinud.
47. punkti juures täheldas Jaan, et rajameistril on ilmselgelt mingi varemefetiš.
Punkti 51 legend 'madu' pani meid muidugi mõtlema, kas me ikka tahame ... kohtuda ärritatud rästikuga. Lootus jäi, et ta on veel külmast kangestunud. Aga miks peaks keegi niimoodi tegema ...
Legendide hulgas leidus veelgi huvitavat, nagu 59 - foor, 64- vagun, 40 - kodu. 'Kodu' on sõna, mis tuletab meie pesakonnale alati meelde selle seiga, kui ma ei teagi, mis aktsioonfilmi me tegelikult tahtsime vaatama minna, aga suutsin meile ekslikult klikkida piletid filmile - The Home. Kuna teised ei süvenenud ka enne, siis alles kinosaalis hakkas meil tekkima kahtlusi. Jaan ja Raiden peavad seda endiselt minu emalikuks vandenõuks asendada salakavalalt koleduste vaatamine nunnu kogupere animaga ning pärast seda mul enam pileteid osta ei lasta :)
Pärast kohtumist maoga suundusime otse depressiooni - vähemalt nii teatas meile Raiden, kes oli pandud legende ette lugema, kuna ta kaarti jälgida niikuinii ei viitsi. Punkt 54 (lohk/depression) TTÜ kuuenda korpuse juures, mis laskis meil Jaaniga Raideni üle külvata meenutustega ülikooliajast. See ei saanudki poisile teisti ilmsesti mõjuda.
72 - kui seda libedat nõlva ees ei oleks. Naeltega tossuomanikud ja muidu osavamad said üleval kivi juures muidugi lõõpida kui ülejäänud kari end küünte, hammaste ja veenmisjõul libedavõitu nõlvast üles sikutas. Kuidagi sai. Liuglesime üleval edasi - 73. No oli ikka kiilas kohati - mõte Mustamäe järsakust allaliuglemisest tundus päris kõhe. Silme ees järgmiseks punktiks 53, pakkusin, et lähme üle Nõmme silla ja vanakal on tavaliselt ikka lahtist liiva.
Turu poole, sillast üle saanuna, tabasime päikseloojangu Mustamäe kohal. Valisime perfektse ajastuse ühehäälselt ürituse tipphetkeks.
Vanaka üks serv oligi puhta liivane, samal ajal kui Raiden otsustas katsetada oma taguotsa võimekust ja libedamast äärest lihtsalt alla kelgutas.
Valguskera loojumise lummus muutus täiskuu nõiduseks ning meie igerikuvõitu laternad olid Mustamäe majade vahel hakkama saamiseks enam-vähem piisavad. Raiden küll hurjutas, et mida me koonerdame alati nende lampidega, et kui me korralikke prožektoreid omale muretseda ei raatsi, siis võtame järgmine kord vanaema laualambi ja seome selle pähe.
63-59-64 mikrorajoonlik kuupaiste idüll, sealjuures tõesti koos vaguniga (64). Algses planeeringus sees olnud 45 ja 67 jäid välja ning jätkasime 74ga, legendiks oravant nagu Raiden orvandeid meile dikteeris, mille peale me Jaaniga arvasime, et oravant on lihtsalt natuke kogukam orvand. Aga et neid ka sellises kohas leidub.
Edasi 34 ja 41 Kadaka pimedas pargis ühe niru lambiga keset järjekordseid liuvälju oli veidi väljakutsuv, aga saime veel ühe depressiooni siiski kätte, kuigi lohu olemus sells paigas jäi veidi segaseks.
Tagasitee läbi 68 ja 32 oli piisav ning oleks olnud ka 33 kui mitte kaart ei oleks jälle nii kokku murtud olnud nagu ta alati on. Kodu punkt 40 Harku järve ääres oleks juba palju saanud.
Finišiponnistus tekitas Raidenis nördimust, kuna ta ei saanud meie jooksutempost üldse aru - mis mõttes te nii aeglaselt jooksetegi või. Lubasin talle järgmiseks korraks mõne korralikuma jooksja paariliseks vaadata kui ta norimist ei jäta. Jättis.
Arvestades seda, kus viimase aasta fookus mitmetel elulistel põhjustel viibinud on, mille tõttu jooksusamme just palju üles lugeda ei kannata, saime isegi hästi hakkama.
Enne kui pulkadele jäädvustatud tähiseid üle lugema asuda jõudsime, olid kõigil juba grillvorstid hammaste vahel ning rammestusega vajusime leiduvatele istumisalustele.
On ütlemata sümpaatne, et korraldajate wilderness.ee lehelt leiab üritusi hingematvateks ponnistusteks, kuid mitte ainult füüsist rebestades, vaid ka maastikke nutikalt esitledes ja kliima võimalusi aastaringselt hurmavalt ära kasutades. Ning jätkub auru anda liikumisgigantide kõrval sebimisvõimalus ka algajatele ja vähemvõimekatele.
Vorst maitseb ühthästi kõigile.
Kahe sündmuse poolt juhtumisi nii oskuslikult valitud kellaajad, lubasid sel urvakuu viimasel päeval nautida hunnituid hetki nii hõimlaste pidulikul kohtumisel lõuna regiooni pealinnas kui o-maiaste kogunemisel põhjarannikul.
Nii vupsasime hommikul autoga Ülemistesse, silisime rongiga Tartu, lasime hea maitsa piduroal ja meeleolul AHHAA keskuses, silisime Ülemistesse tagasi, kus parklast kaaperdasime oma o-stuffiga varustatud tranduleti, millega otse järgmiste sündmuste keerisesse tormata.
Linnarogaini juurde kuulub pool tundi planeerimist, et oma lähitundide liikumistrajektoorile veidi mõtestatum ilme anda. Valikuvõimalusi jagus - kas otse üles Õismäe-Haabersti ringile, diagonaalis Mustamäe suunas või alt läbi Astangu katkestuste idasuunas aastalõpu maastikule.
Läks käiku viimane variant ning detailides on meie liikumine seekord jäädvustatud lausa geepeeessiliku täpsusega:
Pärast Anu kohvikulauas rääkis, kuidas nad olid valesse koopasse sattunud ja kui ilus seal oli olnud, jää ja vesi ja ... et ta läheb homme sinna kindlasti tagasi, kui mina samal ajal mõttes ahastasin, jeebus küll, ma püüan sellist kohta üldse oma mälust kustutada, kui teine näe tahab sinna tagasi minna. Ma ei tea, tundub, et need ürgvanemad, kellest mina põlvnen, ei tundnud end koopas õnnelikena.
Siirdusime edasi malbetele, tasastele metsa ja lodu aladele (62-71-47-51). Pelgasin metsaaluse märjaks ja poriseks, aga selleaastane talv on nii kangekaelne, et mööda kivikõva lund ja jääd oli lust liikuda. Raiden küll nentis, et ta on sadade okste poolt läbi piitsutatud, kuid soovitasin tal mõelda asjakohasele nädalavahetusele ning nentisin, et võrreldes Kristusega on tal isegi pehmelt läinud.
47. punkti juures täheldas Jaan, et rajameistril on ilmselgelt mingi varemefetiš.
Legendide hulgas leidus veelgi huvitavat, nagu 59 - foor, 64- vagun, 40 - kodu. 'Kodu' on sõna, mis tuletab meie pesakonnale alati meelde selle seiga, kui ma ei teagi, mis aktsioonfilmi me tegelikult tahtsime vaatama minna, aga suutsin meile ekslikult klikkida piletid filmile - The Home. Kuna teised ei süvenenud ka enne, siis alles kinosaalis hakkas meil tekkima kahtlusi. Jaan ja Raiden peavad seda endiselt minu emalikuks vandenõuks asendada salakavalalt koleduste vaatamine nunnu kogupere animaga ning pärast seda mul enam pileteid osta ei lasta :)
Pärast kohtumist maoga suundusime otse depressiooni - vähemalt nii teatas meile Raiden, kes oli pandud legende ette lugema, kuna ta kaarti jälgida niikuinii ei viitsi. Punkt 54 (lohk/depression) TTÜ kuuenda korpuse juures, mis laskis meil Jaaniga Raideni üle külvata meenutustega ülikooliajast. See ei saanudki poisile teisti ilmsesti mõjuda.
72 - kui seda libedat nõlva ees ei oleks. Naeltega tossuomanikud ja muidu osavamad said üleval kivi juures muidugi lõõpida kui ülejäänud kari end küünte, hammaste ja veenmisjõul libedavõitu nõlvast üles sikutas. Kuidagi sai. Liuglesime üleval edasi - 73. No oli ikka kiilas kohati - mõte Mustamäe järsakust allaliuglemisest tundus päris kõhe. Silme ees järgmiseks punktiks 53, pakkusin, et lähme üle Nõmme silla ja vanakal on tavaliselt ikka lahtist liiva.
Vanaka üks serv oligi puhta liivane, samal ajal kui Raiden otsustas katsetada oma taguotsa võimekust ja libedamast äärest lihtsalt alla kelgutas.
Valguskera loojumise lummus muutus täiskuu nõiduseks ning meie igerikuvõitu laternad olid Mustamäe majade vahel hakkama saamiseks enam-vähem piisavad. Raiden küll hurjutas, et mida me koonerdame alati nende lampidega, et kui me korralikke prožektoreid omale muretseda ei raatsi, siis võtame järgmine kord vanaema laualambi ja seome selle pähe.
63-59-64 mikrorajoonlik kuupaiste idüll, sealjuures tõesti koos vaguniga (64). Algses planeeringus sees olnud 45 ja 67 jäid välja ning jätkasime 74ga, legendiks oravant nagu Raiden orvandeid meile dikteeris, mille peale me Jaaniga arvasime, et oravant on lihtsalt natuke kogukam orvand. Aga et neid ka sellises kohas leidub.
Edasi 34 ja 41 Kadaka pimedas pargis ühe niru lambiga keset järjekordseid liuvälju oli veidi väljakutsuv, aga saime veel ühe depressiooni siiski kätte, kuigi lohu olemus sells paigas jäi veidi segaseks.
Tagasitee läbi 68 ja 32 oli piisav ning oleks olnud ka 33 kui mitte kaart ei oleks jälle nii kokku murtud olnud nagu ta alati on. Kodu punkt 40 Harku järve ääres oleks juba palju saanud.
Finišiponnistus tekitas Raidenis nördimust, kuna ta ei saanud meie jooksutempost üldse aru - mis mõttes te nii aeglaselt jooksetegi või. Lubasin talle järgmiseks korraks mõne korralikuma jooksja paariliseks vaadata kui ta norimist ei jäta. Jättis.
Arvestades seda, kus viimase aasta fookus mitmetel elulistel põhjustel viibinud on, mille tõttu jooksusamme just palju üles lugeda ei kannata, saime isegi hästi hakkama.
Enne kui pulkadele jäädvustatud tähiseid üle lugema asuda jõudsime, olid kõigil juba grillvorstid hammaste vahel ning rammestusega vajusime leiduvatele istumisalustele.
On ütlemata sümpaatne, et korraldajate wilderness.ee lehelt leiab üritusi hingematvateks ponnistusteks, kuid mitte ainult füüsist rebestades, vaid ka maastikke nutikalt esitledes ja kliima võimalusi aastaringselt hurmavalt ära kasutades. Ning jätkub auru anda liikumisgigantide kõrval sebimisvõimalus ka algajatele ja vähemvõimekatele.
Vorst maitseb ühthästi kõigile.
Comments