Jukola 2017

Lappeenranta liivakujud

Sinna ei ole midagi teha. Umbes kesakuu keskpaigas sõidab üks masinatäis naisi tuhande järve maale. Otsima järvede vahelt metsi. Pisut teise kujuga kui siinpool lahte.

Sinna ei ole midagi teha. Umbes samal ajal sõidab samas suunas tuhandeid teisi masinatäisi naisi ja mehi. Sinna sõidab selle maa president, sinna sõidavad pered, sõbrad, töökaaslased, konkurendid. Sinna sõidavad need, kel viimase peale timmitud lihased ja treenitud nupp. Sinna sõidavad need, kelle kehavormidele peale vaadates on neid raske kujutada kaljusel maastikul turnimas või kes on põhimõtteliselt kuulnud sõna 'suunnistus'.

Laupäeval kell kaks on kõigis neis olekutes ja vormides 1300 naist valmis sööstma järvede vahele metsa, et lasta enda vahetuse järel sinna veel oma mansafti kolm naist ning üheksa tundi hiljem on veel rohkem mehi samal platsil, et lubada järgemööda valges öös oma tiimi kuute sookaaslast samasse metsa.

Seekord leidis säärane põhjamaise ja metsikuvõitu o-energia koondumine aset Joensuust mõnikümmend kilomeetrit kirde suunas, väikses Eno asulas.

Seisan lõõskavas päikses, ilm mis kardinaalselt erinev mullusest, tuhandete naistega Eno aleviku peateel. Minuti  jagu enne starti saabub müstiline vaikus rivis ja rivi kõrval ergutajate ja pealtvaatajate leeris. Kõik ootamas kahte kirikukella pauku.

Et siis kütta, söösta, tormata, punuda, leekida, silgata, vudida, sibada, veereda, jalutada, rühkida, kooberdada, kakerdada, töllerdada. Nii kuidas kellegi konditsioon lubas, metsa peidetud tähiste suunas, mille asupaiga reetsid kaardile paigutatud punased rõngad.

Lappeenranta

Valinud enda stiiliks peamiselt kooberdamise, liikusin kuumava metsa all esimese punkti poole. Need kes jaksasid, olid oma sprindi võimsust näidanud juba enne K-punktini viival asfaldil ning mingeid rivisid ja troppe ei tekkinudki.

Mingi kummaline atakk oli mind tabanud juba eelmisel õhtul Lappeenrantas, kus öö veetsime ning vasakus rindkeres kestev pitsitus ja üleüldine nõrkus täiendatud füüsiliselt nõudliku maastiku ja südasuvise päiksega, muutis kulgemise veidi uduseks. Peamine mõte, mis ajudes kummitas, oli kohandada enda olek tempoga, mis lubaks vahetusalasse elusalt naasta.

Vaatasin oma esimese punkti objekti - orvand ja mõtlesin, mis põrgu moodi sellele küll pihta peaks saama. Ja mis saab kui ei saagi. Täiendavaid lisakilomeetreid mäest üles-alla turnida tundus katastroofse võimalusena. Nii kuum ja ma olin nii väsinud.

Ausalt öelda ei mäleta. Ei mäleta eriti ka järgmist kahte punkti. Kindlasti käisin enne kolmandat ühes hajutuspunktis. Olin kuskil vaimu ja füüsise vahepeal. Päris hästi ei hoomanud, mis koordineerib mida - kas keha kuulab aju või vastupidi. Enneolematult segane olemine.

vaimu võit keha üle

Ümberringi toimus tavapärane sotsialiseerumine selgitamaks, mis punkti keegi liigub ning punkti jõudes tutvustasid need, kel see kaardil oli neile, kel seda kaardil polnud, et viimased ka mõnda sellisesse jõuaks, mis neil kaardil on.

rohkem kehas kohal tüübid

Sealt edasi läks asi selgemaks. Neljandasse punkti liikusin rohelises kiviräsus koos ühe soomlasega, kes tegeles asjalikult loodusvaatluse ja orienteerumisega ning kommenteeris igat sood ja muidu nukki, millest möödusime - polnud endal vaja maastikku jälgidagi. Enne punkti kadus ta kuskile ära. Õnneks punkt ei kadunud ära.

Viies punkt tähendas mitut kõrgusejoont tõusu võsa ja kivide vahel. Olin enda tööle saanud. Füüsiline liikumine ei valmistanud enam vaeva ja valu. Mõte töötas läbi teevalikuid ja kontroll olemise ja elu üle oli aju poolele tagasi tulnud.

Kuuendasse valisin kaarega ümber roheliseks võõbatud mäe, aga hästi lollikindla kohalejõudmise variandi. Joogipunktijärgsetes hajutustes hajusin taas paaril korral veidi laiali, aga mälupildid toimunust on puhtad.

Janu ei vaevanud ainult mind juba pea stardist alates. Üks naisterahvas hõikas enda ees silkavatele tüüpidele, et nad vaataks kaardilt kus joogipunkt on, ta ise ei suutnud enam oma kaarti lahti voltida niikaugele. Üks teine jälle kulges enne joogipunkti ristipidises suunas ja püüdis paaniliselt selgitada, kus me oleme, uskumata minu pakkumist kui valendava joogipaiga suunas viipasin, jätkas oma suunas.

Kahmisin omale vett sisse ja avastasin, et konjunktuur kehas ei ole enam nii lössis. Kannatas mõelda ja liikuda. Mõningate ekslemiste ja arupidamistega läbisin järgmise hajutuste seeria kivihunnikute ja kaljukeste vahel.


ööd ei olnudki

Tõsi, lõpuosa kaks punktivahet võinuks joosta, kuid tollest ikka ei tulnud midagi välja. Keha sai siin jälle kontrolli enda poolele ja keeldus. Keeldus ka finišisirgel ponnistamast. Mingi mütak ikka istus sees.

Andsin Siirile vahetuse kaardi üle ning lõpetasin etapi kohalt, kus järgmistel oli ees hordide viisi kaasvõistlejaid, keda kinni püüda. Ja seda nad juba realiseerimata ei jätnud.

 

Eelkõige oli mul aga endiselt hea meel näha metsast naasnud terveid ja emotsioone tulvil reipaid kaaslasi enda ja naaber võistkondadest.

Päike sillerdas pilvede vahel. Jaan ja Raiden olid leidnud ühe kodukohviku kohe telka kõrvalt. Mugisin rammestunult Lõuna-Karjala kodust pirukat idüllilises taluaias ja elu näis nii ebajukolalik, aga nii ilus.

 

 

 

Omapärane rada oli olnud. Kuidagi teistsuguse loogikaga üles ehitatud. Pärast selgus, et kõik neli vahetust tegid maastikul üpris sama tiiru ega harunenud eri kohtadesse.

Omapärane keskus oli. Kogu laager oli paigutatud ühe asula sisse. Elanikud üpris vahetult seega kaasatud kogu melusse. Mis andis neile omakorda võimaluse koguda oma kodukohviku suurem käive ühe nädalavahetusega, kui kogu selle eelneva ajaloo vältel kokku.

Jukola on lihtsalt selline üritus, et see ei jäta kaksipidi mõtlemist, kas sa oled temaga või temata. Seletamist väärivaid detaile on liiga palju. Need kuhjuvad ühte jaanikuisesse nädalalõppu ning sul lihtsalt on üks sentimentide täienev kogu, millega suves edasi minna.

         või

Väikse My

 

Muumimammaga