Kevadised dialoogid

Aastaaeg on jõudnud parasjagu nii kaugele, kus tihedam dialoog loodusega muutub aina vältimatumaks.

Lõpetanud nädalavahetusel intensiivse vestluse õunaaia võsudega lõunapoolsemas regioonis, polnud muu prahi korjamise vahel rohtu teisipäevaku vastu ümberkaudses auulis.

Rada pani omavahel kõnelema paepealsed nõukogulikud hooned ja üle kanali jääva barokse lossi. Pae järv hõikas üle pulbitseva liiklussoone Valgele majakale. Lasnamäe tornelamud vilistasid tenniseväljakutele. Vana loomaaia karukoopad vaikisid Jaapani aia häälte kuulamiseks. Majade tagused tühermaad sädistasid KUMUle viimastest taaskasutamata kunsti trendidest. Lasnamäe linnaosavalitsuse hoone jagas arvamusi presidendi lossile. Majaka varesed kraaksusid kuuldusi Kaarna allee oravatest.

Alale lahti lastud varakevadised orienteerujad pidasid diskussioone teravatel paenukkidel järsaku tõusudel ja laskumistel. Tervitasid hingestunult kõhetuid kraave, mille mudased servad lõid õiget miljööd. Pidasid nõu väärikate pargipuudega. Pruukisid suud mätaste vahel komistades. Kandsid ette SI-pulgale kogutud märked. Jätsid mõned mõtted enda teada.

Küll kevad juba oskab keelepaelad valla saada, et otsijad leiaksid teineteist. Et mätas leiaks komistaja, et kraav leiaks hüppaja, et järsak leiaks laskuja, et tänav leiaks kõndija, et pilt leiaks vaataja, et maja leiaks elaja, et võpsik leiaks nuuskija, et rada leiaks rändaja.