Hallo, kevad!

Hilistalves avanes neljapäevakute hooaeg.

Peakatteta pedastiku huvilisi võis üles lugeda näppude abil, tarvitsemata appi võtmast varbaid. Hõredas metsas vilksatas kubujussideks pakitud liikujaid. Kevadiselt odöörne õhk oli Suure Reede eelõhtul kohalikust männikust sama kaugel kui Marss Maast.

Korraldajate ning abistajate sinised näod pakatasid ometi entusiasmist o-huvilisi loodusesse läkitada ning kohaletulnud pagesid tähiste orbiidile raketikiirusel, et punktile maandudes oleks SI-pulka kandev näpp suurima külmvärinata võimalik auku pista. Kui väriseda, siis juba pigem talverooste läinud kerele liiga suure algkiirenduse andmisest.

 

Kas sellel maastikul traditsiooniliselt o-jalgu jälgivad sõdurpoisid olid nii külmanud, et vaatasid kartuleid juba altpoolt või lihtsalt nii hästi maskeerunud, jääb nuputamiseks, aga maid ja puid polnud jagada ei nende ega kevadiste rästikutega.

Nii sai tiirutada militaaruurete ja - kuplite vahel suuresti üksinduses, põrgates vahel harva kokku lahinguprügi või teiste väljale eksinud tuuritajatega.



Männiku kaart on nii palju maamärke ja radu täis, et ka pikalt risti või diagonaalis üle platsi veetud etapid eksimise ruumi palju ei jäta. Vahel mõni tüüakas auk keset välja ei reeda end kohe. Nii suutsin veidi sakiliselt läbida etapi 3(33) - 4(42) lõpu osa. Ent elu mõtteni jõudmine võikski ju tõsisemalt läbi kaalutud olla.

 Vahest mõnel järgmisel korral on ka kevad Kuult tagasi, et taas Maad koloniseerida.