Paastukuu o-dieedil
Pikakoivaline kevad on kiirustades päiksekera tasku unustanud. Eredat valgust juhtutakse vaid siis näitama kui nohuhoogude vahel tilkade pühkimiseks veidi kaugast poetatakse.
Nii on läinud. O-paastu kursil.
O-pitsitusest pääsemiseks on paar raasukest linna pealt noka vahele siiski toksitud.
Sise-o eelmisel laupäeval Tallinna Tehnikagümnaasiumis oli iseloomulike elementidega o-spordile kohaselt rohkem mõistuse kui füüsise järgi katsumine.
Seda koridoride ja treppide mõistatust etappide lahtiurgitsemiseks jagus võimsalt. Mõnda kohta näib endiselt võimatu seinu läbimata kohale jõuda, aga kuidagi on see mul siiski seal õnnestunud. Vahel aeg ja ruum ei olegi sellised, nagu nad tühisel välisel vaatlusel paistavad.
Teise iva noppisime pesakonnaga täna südalinnas. Kuidagi tuleb end talvetolmust üles kloppida, kui aprill on o-üritusest juba pungil ja järgmise nädala Linnarogainile end üles on kribitud. Varasema talveunest ärkamisega tüübid silkasid eile juba Viimsi poolsaare metsades xt-spordi talverogainil.
Südalinnas rõõmustasin end algul Jaani järgi vudides või nagu Mari nentis, küll olla harmooniline - niimoodi oma mehe järgi joosta :D No toda sisemist romantikat jagus vaid kolm esimest etapivahet. Siis läks jälle kõik nässu.
Praegu ma vaatan, et ma olen seal kolmanda punkti juures läbinud hilisemal 15(36)-16(33) etapil aeda, mis poleks tohtinud lahti olla. Mida kompenseeris vast 13(44)sse punkti minnes jälle aed, mida poleks seal tohtinud olla. Kaart ei tea ka ruumist mitte midagi.
Ajaga on nagu on. Toda on ilmselt mõnes teises ruumis rohkem.
* * *
Vahel jagub aega lugemiseks.
Ei pruugi just olla sotsiaaldemokraat, et võtta läbi Marju Lauristinist kirjutatud "Marjustini sajand". Omamoodi kiire ajaloo kokkuvõte, mitmete huvitavate mõttekäikudega. Üks mida kõik vist on tajunud, et Euroopasse minnes avastad kraadi jagu huvitavama ja sisulisema maailma, kus aeg on aga väga palju aeglasem. Ja väsimus vanamoodsast rüüst saabub üpris kähku.
Vahel ei pruugi nii keeruliseks minna. Elo Viiding "Lühikesed ja lihtsad lood". Kui avastad et need lihtsad lood ongi kõige keerulisemad. "Ainult kujutlus aitab leppida kõigega, mis vääramatult ON."
Mõnikord võib aga veel lihtsamalt minna. Näiteks Arno Saare "Tallinna rongis". Arno nime taga peitub Itaalia kirjanik, kes armastab Eestit. Ja kirjutab kergeid krimkasid, mille tegevus toimub Eestis. Tühja ma enam mäletan, kes seal mõrvati ja kes mõrvas. Aga võib-olla olen sunnitud üht teist oma elamise ruumis ümber mõtestama: " Terve kvartal, välja arvatud president, kes on kohustatud seal resideerima, ja kes ise oleks kindlasti eelistanud mõnda tavalist elumaja Tehnika tänaval, oli asustatud megalomaanidega. /--/ Keegi poleks imestanud, kui mõnest garaažist oleks väljunud tõld, kutsar pukis ja kaks pikkades kleitides ja kübarates daami sees - just nagu "Kirsiaias"."
No ja siis satud sinna otsa lugema Wolfgang Hildesheimeri "Armutuid legende" kes igasugustele snoobidel oma võrratus groteskikeeles takka tänitab. Kui armastad vimkadega absurdi, siis on see lugemiseks. Ruum muutub ja aeg pööratakse pahempidi.
Ükskord ju pidi olema aega, et lugeda Tõnu Õnnepalu "Flandria päevikut". Need lood, mis hargnevad nagu vihmapilved, mida tuul puhub üle Maa. Hargnevad, peaaegu kaovad ja siis kuhjuvad sünkmustaks massiks või vaatavad vastu valge vahuna eresinisel taustal. Ja ise hõljud pehmes massis kaasa. "/--/ et see pole mitte see, et sina lahkud maailmast, vaid see, et maailm lahkub sinust. /--/ Tühje kohti koguneb. Maailma jääb vähemaks, su olemine maailmas, su keha muutub tasapisi hõredamaks. /--/ Ja mida suuremaks muutuvad need tühjad kohad, mida kehvemaks see tore keha, mis on ometi veel päris tugev, milleski võib-olla just oma tugevuse tipul, eluga täiesti ära harjunud, seda tugevamaks muutub soov veel näha. Aga mitte võõraid maid ja kohti, /--/vaid nimelt seda tühjust." Päevik viib su enda keha ruumist minema ja aeg kaotab mõõtmed.
Et kõik ongi nii hull, nüüd ja igavesti, ajast ja ruumist sõltumata, ainult kinnitab Joaquim Maria Machado de Assis'i "Hulluarst".
Kes siis poleks lugenud J.D. Salingeri "Kuristik rukkis". Ma ei olnud. Nüüd kui uustrükk lettidel vastu roosatas, ei jäänudki muud üle kui oma aeg ja ruum teosega täita. Veider ja virtuoosne viis laotada laiali 17-aastase painet.
Enne kui asuda lugema Houellebeqi, tuleks lugeda hoopis P.H Lovecrafti - sajandi tagust õuduskirjanikust klassikut, väga paljude tänapäevaste arvutimängude maailmade inspiraator. Enne kui Houellebecq oma maailmu kirjutama hakkas, kirjutas ta "Maailma vastu, elu vastu" ja tollest saab aimu, miks ilmuvad tema sulest sellised ruumid ja miks kirjutada just nii meie ajast.
Ja lõpetuseks georgraafiline kolmnurk - USA-Iisrael- Jaapan. Niimoodi kirja panduna, näib kuidagi väga jõuline. Ometi Bill Brysoni "Üks suvi. Ameerika 1927" kirjeldab sõbralikul viisil, mis on teinud Ameerikast just sellise ruumi nagu see täna on, ajal mis jääb 90 aasta kaugusele. Margit Prantsuse "Minu Iisrael. Kuidas tõlkida sabatit" avab veel mõne pehmema tahu sealsest ruumist tänases ajas. Ning uue kevade eelakordiks lõpetasin just Ueda Akinari "Vihma ja kuupaiste lood", läbides vahetult ruumi Francois ja Mieko Macé "Edo ajastu Jaapanis". Täiesti materialiseerimata ruum ja aeg. Nii teiselaadne.
Nii on läinud. O-paastu kursil.
O-pitsitusest pääsemiseks on paar raasukest linna pealt noka vahele siiski toksitud.
Sise-o eelmisel laupäeval Tallinna Tehnikagümnaasiumis oli iseloomulike elementidega o-spordile kohaselt rohkem mõistuse kui füüsise järgi katsumine.
Seda koridoride ja treppide mõistatust etappide lahtiurgitsemiseks jagus võimsalt. Mõnda kohta näib endiselt võimatu seinu läbimata kohale jõuda, aga kuidagi on see mul siiski seal õnnestunud. Vahel aeg ja ruum ei olegi sellised, nagu nad tühisel välisel vaatlusel paistavad.
Teise iva noppisime pesakonnaga täna südalinnas. Kuidagi tuleb end talvetolmust üles kloppida, kui aprill on o-üritusest juba pungil ja järgmise nädala Linnarogainile end üles on kribitud. Varasema talveunest ärkamisega tüübid silkasid eile juba Viimsi poolsaare metsades xt-spordi talverogainil.
Südalinnas rõõmustasin end algul Jaani järgi vudides või nagu Mari nentis, küll olla harmooniline - niimoodi oma mehe järgi joosta :D No toda sisemist romantikat jagus vaid kolm esimest etapivahet. Siis läks jälle kõik nässu.
Praegu ma vaatan, et ma olen seal kolmanda punkti juures läbinud hilisemal 15(36)-16(33) etapil aeda, mis poleks tohtinud lahti olla. Mida kompenseeris vast 13(44)sse punkti minnes jälle aed, mida poleks seal tohtinud olla. Kaart ei tea ka ruumist mitte midagi.
Ajaga on nagu on. Toda on ilmselt mõnes teises ruumis rohkem.
* * *
Vahel jagub aega lugemiseks.
Ei pruugi just olla sotsiaaldemokraat, et võtta läbi Marju Lauristinist kirjutatud "Marjustini sajand". Omamoodi kiire ajaloo kokkuvõte, mitmete huvitavate mõttekäikudega. Üks mida kõik vist on tajunud, et Euroopasse minnes avastad kraadi jagu huvitavama ja sisulisema maailma, kus aeg on aga väga palju aeglasem. Ja väsimus vanamoodsast rüüst saabub üpris kähku.
Vahel ei pruugi nii keeruliseks minna. Elo Viiding "Lühikesed ja lihtsad lood". Kui avastad et need lihtsad lood ongi kõige keerulisemad. "Ainult kujutlus aitab leppida kõigega, mis vääramatult ON."
Mõnikord võib aga veel lihtsamalt minna. Näiteks Arno Saare "Tallinna rongis". Arno nime taga peitub Itaalia kirjanik, kes armastab Eestit. Ja kirjutab kergeid krimkasid, mille tegevus toimub Eestis. Tühja ma enam mäletan, kes seal mõrvati ja kes mõrvas. Aga võib-olla olen sunnitud üht teist oma elamise ruumis ümber mõtestama: " Terve kvartal, välja arvatud president, kes on kohustatud seal resideerima, ja kes ise oleks kindlasti eelistanud mõnda tavalist elumaja Tehnika tänaval, oli asustatud megalomaanidega. /--/ Keegi poleks imestanud, kui mõnest garaažist oleks väljunud tõld, kutsar pukis ja kaks pikkades kleitides ja kübarates daami sees - just nagu "Kirsiaias"."
No ja siis satud sinna otsa lugema Wolfgang Hildesheimeri "Armutuid legende" kes igasugustele snoobidel oma võrratus groteskikeeles takka tänitab. Kui armastad vimkadega absurdi, siis on see lugemiseks. Ruum muutub ja aeg pööratakse pahempidi.
Ükskord ju pidi olema aega, et lugeda Tõnu Õnnepalu "Flandria päevikut". Need lood, mis hargnevad nagu vihmapilved, mida tuul puhub üle Maa. Hargnevad, peaaegu kaovad ja siis kuhjuvad sünkmustaks massiks või vaatavad vastu valge vahuna eresinisel taustal. Ja ise hõljud pehmes massis kaasa. "/--/ et see pole mitte see, et sina lahkud maailmast, vaid see, et maailm lahkub sinust. /--/ Tühje kohti koguneb. Maailma jääb vähemaks, su olemine maailmas, su keha muutub tasapisi hõredamaks. /--/ Ja mida suuremaks muutuvad need tühjad kohad, mida kehvemaks see tore keha, mis on ometi veel päris tugev, milleski võib-olla just oma tugevuse tipul, eluga täiesti ära harjunud, seda tugevamaks muutub soov veel näha. Aga mitte võõraid maid ja kohti, /--/vaid nimelt seda tühjust." Päevik viib su enda keha ruumist minema ja aeg kaotab mõõtmed.
Et kõik ongi nii hull, nüüd ja igavesti, ajast ja ruumist sõltumata, ainult kinnitab Joaquim Maria Machado de Assis'i "Hulluarst".
Kes siis poleks lugenud J.D. Salingeri "Kuristik rukkis". Ma ei olnud. Nüüd kui uustrükk lettidel vastu roosatas, ei jäänudki muud üle kui oma aeg ja ruum teosega täita. Veider ja virtuoosne viis laotada laiali 17-aastase painet.
Enne kui asuda lugema Houellebeqi, tuleks lugeda hoopis P.H Lovecrafti - sajandi tagust õuduskirjanikust klassikut, väga paljude tänapäevaste arvutimängude maailmade inspiraator. Enne kui Houellebecq oma maailmu kirjutama hakkas, kirjutas ta "Maailma vastu, elu vastu" ja tollest saab aimu, miks ilmuvad tema sulest sellised ruumid ja miks kirjutada just nii meie ajast.
Ja lõpetuseks georgraafiline kolmnurk - USA-Iisrael- Jaapan. Niimoodi kirja panduna, näib kuidagi väga jõuline. Ometi Bill Brysoni "Üks suvi. Ameerika 1927" kirjeldab sõbralikul viisil, mis on teinud Ameerikast just sellise ruumi nagu see täna on, ajal mis jääb 90 aasta kaugusele. Margit Prantsuse "Minu Iisrael. Kuidas tõlkida sabatit" avab veel mõne pehmema tahu sealsest ruumist tänases ajas. Ning uue kevade eelakordiks lõpetasin just Ueda Akinari "Vihma ja kuupaiste lood", läbides vahetult ruumi Francois ja Mieko Macé "Edo ajastu Jaapanis". Täiesti materialiseerimata ruum ja aeg. Nii teiselaadne.
Comments