Tallinna 4. Linnarogain
Kui pesakond ei ole ajanihutamise nädalavahetusel parajasti Iisraelis rogainimas, siis nad lähevad Linnarogainile.
Või kas olekski võimalik vältida laupäeva õhtust sportlik-hasartlik aktsiooni, mille läbi avaneb võimalus liikuda numbristatult kesklinna tänavatel, hoovides ja tühermaadel.
Päikese loojangu tunniks kogunes Kadrioru Tennisekeskuse ümber nii mõnigi kevadehõnguline persoon, kellele korraldajad oli ettevalmistanud õdusa seltskondliku õhtupooliku kesklinna objektide läheduses.
Raiden oli vaevalt viis tundi varem väljunud hunnitu hoone uksest rektikotiga, et nüüd uuesti kiirkõnnivormis sisse astuda, ühtlasi tutvustades meile parimaid kaardiplaneerimise urkaid tribüünide taga.
Kaardile oli paigutunud kogu Tallinna kesklinn tükkis Kalamaja ja Sikupilliga, neis asetsevate mitmete ahvatlevate punktipiirkondadega. Täielik läbilõige ajaloost, mida Tallinna keskmel pakkuda on.
Valisime omale hakatuseks teekonna, mida dekoreerisid tänavaperspektiividest joonestuvad kõrgmajade kullatud klaasseinad. Valguskera, mida päeva eelnevatel tundidel varjestas lörtsikardin, oli just nüüd majade vahel hiilimas nagu hilisõhtune nõid, et pimestada linnakodanikke kiiskavate tornide ja kuldsete kraanadega ning lastes aimata arhitektide tegelikke unistusi.
Videviku tund viis meid Vesivärakohviku taha hoovi kännu peale (34), Hermanni tänava posti juurde, Keskturu kanti aia nurka (65).
Peagi keerasime elu täis säravast kesklinnast maise teekonna lõppemist tähistavate rajatiste vahele.
Poolpimeduses kiirustasime läbi Siselinna kalmistu hauatähiste ja -piirete servast (66,73) ning viltuvajunud ristide ja veits gootilike puude vahel kõndides korra seljataha vaadates, et kus see poisiuss nüüd kohmitseb - vaatas mulle vastu verise ninaaluse ja suuvärgiga klutt. Raidenil on ninast verd jooksma hakanud, mille tagajärgi ta kuidagi käega rehmates oli üritanud likvideerida. Grrrhhh. Mida höffi. Liiga spooky, sel hetkel, ses paigas. Õnneks hullu miskit, silmnägu kobedamaks kasitud vähendamaks kaasvõistlejate horrorelamust ja hoogsalt edasi, Tehnika tänava tagusele tühermaale auku (72).
Päevavalguse riismed oli juba üpris ribadeks kui siirdusime järgmisele tühermaale Veerenni tänava ääres, järgmisse auku (58). Laineline samblamuster pinnasel andmas aimu jäänukmaa igavikulisusest ning kujutelmi kõikidest ehitamata taredest ja tubadest.
Pea lauspimeduses möödusime herne saiakeste pagaripoest Keskhaigla taha puu juurde majade vahel (56).
Hospidalid, surnuaiad selja taha jätnud, kulgesime kesklinna kõnnumaadelt kultuursematesse paikadesse. Kino Kosmos, paar maja eemal, aia sisenurk (57). Teaduste Akadeemia, kangi alt läbi, trepi üleval (79). Swisshotel, ümber nurga aed (51). XXI Keskkool, hoovis kahe putka vahel (50). Tallinna Ülikool, vale kangialune, õige kangialune, hoone aatriumis (49).
Nii olime oma plaani teinud ja nii oli läinud. Pimeduses läbikolatud hoonete rägastik läbisegi neoonsete kirjadega kommertslike saradega.
Olime jätnud tuttavaima ala, Kadrioru pargi, lõpupingutuseks. Sinna oli puistatud mitmeid punkte ja nende lahendamine sobis meie teadmata liikumisvõimekusega. Mille viimane osa pidi näitama, palju sealt skoorida suudame.
Alles jäänud ajakolmandik näitas, et jõuame Filmi tänavalt mere poole, järgmisele tühermaale, järgmistesse varemetesse (52), kus uus korrapärane hästi müüv eluruum lõikab tükke metsistunult aladelt.
Suutsime niblida pulgale uhtepalgi rannal (43), teab kelle ehitusplaanidest põgenema pääsenud materjal. Tiiradi-taaradi siin ja sealpool Narva maanteed, veel varesid (42), veel kaasaegsete poolt põlatud ruume. Joa tänavalt otse Hundikuristikku oja käänakule orus (54), milleni pääsemist juhatas pimeduses kostuv vulin mudases orus, mööda oja kaldaid libistades, imposantsete kivivarede varjus.
Ega park ei ole mingi lihtne maastik tegelikult. Jätkasime turnimisega mööda vettinud ja libedat klinti kalju peale (41), veel täisehitamata nõlvale. Libistades end tagasi alla Jaapani aia poole suunduvasse ojja (39). Praegusel aastaajal Peetri ringi kõrvalt otse lõigates satud pehmesse porisse paterdama nagu kohalik part, kivi (40). Kellegi koda jääajast.
Viimase veerandtunni käivitumisel tekkis dilemma - kas 31 või 32. Edenesime Luige kohviku taha, kanali nurka sillale üle kuiva kraavi ning otsustasime silgata Vahimajani, et seal siis otsustada, kas jõuame veel KUMU taha turnida või mitte.
Raideni ja Jaani otsustavust Mikkeli muuseumi juures oli võimatu murda ning nii lahmisime ülespoole. Minu kriitilist hinnangut, et on ebakultuurne KUMU sissekäigu kõrvalt muruplatsilt üles turnida, pareeris Raiden väitega, et ta on juba kolm tundi mööda linna ebakultuurselt ringi rahminud. Roni!
Kolm minutit oli aega kui me skulptuuri KUNST kõrvalt, üle Apollo platsi, purskkaevu juurest trepist alla kalpsasime, et minuti jagu enne kontrollaja kukkumist SI-pulgad finišijaamadesse pista.
Keskmisest kevadisest kultuuri- ja spordihuvilisest rahulikumalt kulgenuna, olime oma 16km välisõhus kätte saanud ja võisime üldisest vorstisöömise melust lahkuda, jooki limpsides kodu poole kõmpida.
Tagantjärgi tarkusena, nagu seda rogainide puhul alati jagub, Vanalinnas tippimine võinuks ju anda skoorile suurema panuse kui Kadrioru pargi lahjemad punktid, kuid kes seda teab, kuidas seal müüride vahel sakitamine just välja oleks kukkunud.
Linnaruumis kohatud uued ja vanad objektid, püstitatud selle või tolle jaoks, siis ja nüüd, puretud ajast rohkem või vähem, kõbitud üles või laguda lastud, laia joonega ebapraktilised või hubaste detailidega - tõeline linna virr-varr, milles on filosoofiliselt kasulik kolada, tajumaks paremini aja võimet tekitada jälgi. Pimedus fokuseerib omakorda vaatenurga selgemalt ja muudab mõtte teravamaks.
Ja küllap on hea, kui leidub neid, kes su õhtustele rännakutele tarivad ja taritud saavad. Olgu linn neile kerge.
Või kas olekski võimalik vältida laupäeva õhtust sportlik-hasartlik aktsiooni, mille läbi avaneb võimalus liikuda numbristatult kesklinna tänavatel, hoovides ja tühermaadel.
Päikese loojangu tunniks kogunes Kadrioru Tennisekeskuse ümber nii mõnigi kevadehõnguline persoon, kellele korraldajad oli ettevalmistanud õdusa seltskondliku õhtupooliku kesklinna objektide läheduses.
Raiden oli vaevalt viis tundi varem väljunud hunnitu hoone uksest rektikotiga, et nüüd uuesti kiirkõnnivormis sisse astuda, ühtlasi tutvustades meile parimaid kaardiplaneerimise urkaid tribüünide taga.
Kaardile oli paigutunud kogu Tallinna kesklinn tükkis Kalamaja ja Sikupilliga, neis asetsevate mitmete ahvatlevate punktipiirkondadega. Täielik läbilõige ajaloost, mida Tallinna keskmel pakkuda on.
Videviku tund viis meid Vesivärakohviku taha hoovi kännu peale (34), Hermanni tänava posti juurde, Keskturu kanti aia nurka (65).
Peagi keerasime elu täis säravast kesklinnast maise teekonna lõppemist tähistavate rajatiste vahele.
Poolpimeduses kiirustasime läbi Siselinna kalmistu hauatähiste ja -piirete servast (66,73) ning viltuvajunud ristide ja veits gootilike puude vahel kõndides korra seljataha vaadates, et kus see poisiuss nüüd kohmitseb - vaatas mulle vastu verise ninaaluse ja suuvärgiga klutt. Raidenil on ninast verd jooksma hakanud, mille tagajärgi ta kuidagi käega rehmates oli üritanud likvideerida. Grrrhhh. Mida höffi. Liiga spooky, sel hetkel, ses paigas. Õnneks hullu miskit, silmnägu kobedamaks kasitud vähendamaks kaasvõistlejate horrorelamust ja hoogsalt edasi, Tehnika tänava tagusele tühermaale auku (72).
Päevavalguse riismed oli juba üpris ribadeks kui siirdusime järgmisele tühermaale Veerenni tänava ääres, järgmisse auku (58). Laineline samblamuster pinnasel andmas aimu jäänukmaa igavikulisusest ning kujutelmi kõikidest ehitamata taredest ja tubadest.
Pea lauspimeduses möödusime herne saiakeste pagaripoest Keskhaigla taha puu juurde majade vahel (56).
Hospidalid, surnuaiad selja taha jätnud, kulgesime kesklinna kõnnumaadelt kultuursematesse paikadesse. Kino Kosmos, paar maja eemal, aia sisenurk (57). Teaduste Akadeemia, kangi alt läbi, trepi üleval (79). Swisshotel, ümber nurga aed (51). XXI Keskkool, hoovis kahe putka vahel (50). Tallinna Ülikool, vale kangialune, õige kangialune, hoone aatriumis (49).
Nii olime oma plaani teinud ja nii oli läinud. Pimeduses läbikolatud hoonete rägastik läbisegi neoonsete kirjadega kommertslike saradega.
Olime jätnud tuttavaima ala, Kadrioru pargi, lõpupingutuseks. Sinna oli puistatud mitmeid punkte ja nende lahendamine sobis meie teadmata liikumisvõimekusega. Mille viimane osa pidi näitama, palju sealt skoorida suudame.
Alles jäänud ajakolmandik näitas, et jõuame Filmi tänavalt mere poole, järgmisele tühermaale, järgmistesse varemetesse (52), kus uus korrapärane hästi müüv eluruum lõikab tükke metsistunult aladelt.
Suutsime niblida pulgale uhtepalgi rannal (43), teab kelle ehitusplaanidest põgenema pääsenud materjal. Tiiradi-taaradi siin ja sealpool Narva maanteed, veel varesid (42), veel kaasaegsete poolt põlatud ruume. Joa tänavalt otse Hundikuristikku oja käänakule orus (54), milleni pääsemist juhatas pimeduses kostuv vulin mudases orus, mööda oja kaldaid libistades, imposantsete kivivarede varjus.
Ega park ei ole mingi lihtne maastik tegelikult. Jätkasime turnimisega mööda vettinud ja libedat klinti kalju peale (41), veel täisehitamata nõlvale. Libistades end tagasi alla Jaapani aia poole suunduvasse ojja (39). Praegusel aastaajal Peetri ringi kõrvalt otse lõigates satud pehmesse porisse paterdama nagu kohalik part, kivi (40). Kellegi koda jääajast.
Viimase veerandtunni käivitumisel tekkis dilemma - kas 31 või 32. Edenesime Luige kohviku taha, kanali nurka sillale üle kuiva kraavi ning otsustasime silgata Vahimajani, et seal siis otsustada, kas jõuame veel KUMU taha turnida või mitte.
Raideni ja Jaani otsustavust Mikkeli muuseumi juures oli võimatu murda ning nii lahmisime ülespoole. Minu kriitilist hinnangut, et on ebakultuurne KUMU sissekäigu kõrvalt muruplatsilt üles turnida, pareeris Raiden väitega, et ta on juba kolm tundi mööda linna ebakultuurselt ringi rahminud. Roni!
Kolm minutit oli aega kui me skulptuuri KUNST kõrvalt, üle Apollo platsi, purskkaevu juurest trepist alla kalpsasime, et minuti jagu enne kontrollaja kukkumist SI-pulgad finišijaamadesse pista.
Keskmisest kevadisest kultuuri- ja spordihuvilisest rahulikumalt kulgenuna, olime oma 16km välisõhus kätte saanud ja võisime üldisest vorstisöömise melust lahkuda, jooki limpsides kodu poole kõmpida.
Tagantjärgi tarkusena, nagu seda rogainide puhul alati jagub, Vanalinnas tippimine võinuks ju anda skoorile suurema panuse kui Kadrioru pargi lahjemad punktid, kuid kes seda teab, kuidas seal müüride vahel sakitamine just välja oleks kukkunud.
Linnaruumis kohatud uued ja vanad objektid, püstitatud selle või tolle jaoks, siis ja nüüd, puretud ajast rohkem või vähem, kõbitud üles või laguda lastud, laia joonega ebapraktilised või hubaste detailidega - tõeline linna virr-varr, milles on filosoofiliselt kasulik kolada, tajumaks paremini aja võimet tekitada jälgi. Pimedus fokuseerib omakorda vaatenurga selgemalt ja muudab mõtte teravamaks.
Ja küllap on hea, kui leidub neid, kes su õhtustele rännakutele tarivad ja taritud saavad. Olgu linn neile kerge.
Comments