XVII TAOK Rogain Sõõrus

 
Ets on teinud hea sissejuhatuse seekordse TAOK rogaini meeleolu tabamisel Jõgevamaa pastoraalsel maastikul.

Meie igivana tiim JFF,  numbri all 1 aastast 2008, ikka sel hüvastijätul taimede haljasmassiga - kõigi nende langevate lehtede, kõngevate sõnajalgade, murdunud kõrte, närbunud lillede, rootsustunud põõsaste vahel. Floorale, mis vaevalt kuus kuud tagasi nii uljalt end välja sirutas, võis ümiseda lahkumislaulu.

Vihmas, tuules, viie kraadises soojas(? või külmas) koos 800 teise fantastilise entusiastiga, kes ei olnud paljuks pidanud, et selle agooniliselt kauni, ära pöörduva taimestiku keskel end natuke turgutada ja karastada.

Tõsi, mida vanemaks sa jääd, seda olulisem on riietumisoskus, sest 8-tunnine spaa 5-kraadise temperatuuri juures, ei pruugi enam mõjuda niivõrd tervist karastavalt kuivõrd võimendada kere mõningaid hääbumisele kalduvaid ilminguid. Siinkoha tervitused mu Halti-pükstele - põlved jäid kuivaks, vaatamata sellele märjale ahelembusele, mida ringkäik võsa vahel põhjustas.

Mul hakkas ükspäev kõhe, kui tabasin end tähtede XVII kodeerimisel avastuselt, et tegemist on 17. TAOK rogainiga, nii vanaks elavad ainult saurused, ning mille ajaloo vältel on vahele jäänud üks kord Võsul, kui kuuekuist Raideni pampu polnud toona kuskile sokutada.

A vot on kuldaväärt üritus.

Seekord suutis hää sõber Risto A meid kesknädalase telefonikõnega kuidagi sujuvalt sebida reede õhtuks sündmustele lähemale. Ja nii tuvastasime endalegi üllatuseks end hilisel tunnil Voore Puhkekeskuse vastuvõtust, kui ise oleksime pealinnast laupäeva varahommikul minema hakanud. Selline asjade käik oli olemuselt igati positiivne, sest andis mõned väärtuslikud unetunnid ning ööpaiga hommikupudru oli igati tõhus kütus sellele ürgrõskele sügispäevale.


Jahedus mõjus meie rajaplaneeringule ainult innustavalt, sest võrreldes viimase rogainiga Aralaris, sai 30 kraadi võrra jahedam õhk liigutamisele ainult sütitavalt mõjuda.


Olime varakult platsis ja sättisime end kaardirivvi sildi PROBLEMS CASH kõrvale, mida Jaan tõlgendas kui rubriiki 'probleemne sularaha'. Seda meil kaasas polnud ja tuli oodata kannatlikult oma kirjuid ja paljulubavaid kaardilehti.


Punktid olid huvitavalt mööda nurki harali ja meie käimisvõimekus, endiselt 40- miinus kilomeetrit, tähendas kahte ilmakaart. Edel oli ilmselgelt väikseim skoorinurk ning kagu mikroreljeef nägi üpris metsik välja. Kirde osa paistis selgelt tihedaim punktisopp ning loodet teadsin väikse eeluuringu põhjal kui potentsiaalselt ilusat hõredat männikut.

Loode nurga rajaplaneeringul etappi 56-44 sisse sättides sai mõeldud kui Robert Frost: "Kui otsite parimat väljapääsu, siis tuleb alati läbi minna." Sinine kraavistik tekitas kaardipildi pealt kõhedust, kuid Jaan arvas, et ega siis sinist ei maksa karta.


















Aga nii ta läks: 21-32. Entusiastlik, kuid üpris hõre rivi mitmete tuttavate tervitustega.

39 viskasime välja, raske hinnata kas õige või vale otsus.

 
32-50, kus tegime ühe oma kahest punktiotsimise puterdusest. Olime kraavi ääres väljas, aga punkti ei näinud. Jaan sööstis järsku otsustavalt mööda risust serva lääne suunas. Ma ei saanud aru miks küll, ega suutnud teda ka stopata. Kui ta lõpuks seisma jäi ja ma järgi jõudsin ning selgitust nõudsin, tuli välja, et tal õnnestus kaardipildilt õige kraavi kohal oleva raiesmiku serva joonistatud kõrgusjoont samuti kraaviks pidada ja talle näis, et oleme juba selle teise kraavi servas. Mõningase intensiivsema mõttevahetuse korras saime end jälle liinile ja punkt käes. No seda, et me oleme kaardipildi järgi jõgesid maanteedeks pidanud, on vahel ette tulnud, aga kõrgusjoont kaarviks - niipidi pole veel olnud.

50-34-55-20-49-59 sujusid ladusalt. Vastu vooris tiime, kes olid alustanud kirdenurka teistpidi. 49-59 läksime nii ennast täis, et trügisime otse läbi sinise. Veidi risusem mets, aga mitte soine. Pelgasin mõlema viielise (55, 59) leidmise raskust kui nood paksus kuusemetsas peaks asuma, sest eestimaist reljeefi on rogaini kaardilt tihti osutunud päris keeruline välja lugeda. Õnneks ei miskit murdmist, 59sse olid hordid paraja lohagi tampinud.

59-28. Too lihtne kaheline osutus meie teiseks vea allikaks, kuigi Vea küla ise jäi jupi jagu lõuna poole. Keerasime ilmselt liiga hilja sihilt metsa ja tihedas künklikus männikus lasin taju täiesti käest, lisaks võtsin kaardi 45 kraadi valesti ette ja ei hoomanud üldse midagi. Ajasin Jaani ka täiesti segadusse, pidades ühe lagendiku serva üheks teiseks lagendikuks. Ronisime teele välja, avastasime teelt pauna, mille järgi asukoha kindlustasime ja uuel katsel läks juba lobedamalt.

Kohati oli raiesmike tähistus segadusse ajav. Osad juba energiavõsa täiskasvanud puistud ei näinud eemalt üldse raiesmiku moodi välja. Ühel hetkel tabasin, et tuleb jälgida puude latvade piiri - päris metsas olid puud kõrgemad kui vanadel raiesmikel. Teisalt oli värskeid raiemaasid, mida kaardil tähistatud polnud. Eks siis pidi laasimisjälgede vanuse järgi otsustama, et kaardil on see veel täies jõus mets.

Loode nurka minekuks valisime 28-24-35, jättes 22 kõrvale. Liiga üksik. Üksikuna liikusime isegi sellel lõigul, kohates vaid mõnda tiimi. Kus on küll kõik need 800 hulkujat? On meie rajavalik seekord nii erinev? Kahtlane ...


36-56 ei olnud mingi kunsttükk. 56-le lähenemiseks soovitasid head vastutulijad veest pakatava kraavi ületamiseks liikuda lageda serva mööda veidi üles.


56-44 teevaliku osas mõttekoht. Kui kaarti tähelepanelikult vaadata, siis jäi otse punkti minemiseks kaks ületamist vajavat kraavi. Kui 56st mööda sihti minema hakkasime, siis oli kõrval täiesti ületamatu jubedus. Kaetud rohelise ollusega. Mädanev vesi. Kõndisin mööda nõgeste vahele tallatud loha ja püüdsin ette kujutada, kuidas ma sellisesse sisse hüppan ja kus tuleb uppumise vältimiseks kardetavasti ujumisliigutusi teha. Hakkasin kahtlema oma mõistuses ja sibasin vaikides Jaanile järgi. Vaatasin nukralt kaarti ja arutasin, miks me ei võinud ringi minna.

Loha oli päris tugev. Huvitav, kas kõik siit see läbi mütanud mansaft on tegelenud ujumisega. Vaevalt. Aga eks osalejate tase on aastatega tõusnud ...

Kraavisõrestikku puurides avastasin, et see kahe kraavi vahe, kuhu keerasime, mõlemal pool jätkuvalt täiesti rõve bassein, läheb üle rajaga tähistatud teeks ja teoreetiliselt võiks punkti ka sukeldumiseta pääseda. Jaan oli enne 56 jõudmist lausunud tarkuse, et teoorias võib teooria ja praktika kokku langeda, aga praktikas juhtub, et teooria erineb siiski praktikast.

Selle deep'i mõtteharjutusega kujutasin ette peatselt saabuvat praktikat. Praktika osutus selliseks, nagu Jaan oli nentinud, sinist ei pea kartma. Täpselt õigetes kohtades olid palginottidest purded. Ehh-ehh, põlved ikka kuivad.


44-29-52. Ja kuigi me olime pääsenud, võiks öelda, kuiva jalaga 56st 44sse, olime paadisilla juurde 52sse jõudes üpris vettinud ja kanged. Peep pakkus suurepärasel piknikuplatsil vett seespidiseks tarbimiseks, mida tal kõvasti kanistrites jagus, kuid see jättis kõiki kohalolijaid suhteliselt külmaks. Nad olidki kõik juba suhteliselt külmad. Jaan oleks pugenud lõkkeasemele kerra kui oleks mahtunud.


Jätkasime vettimist mehhaaniliste liigutuste saatel.

52-30. Melanhoolne vaikelu tilkuvate mändide vahel. Tuttavate vastutulijate tervitused mõjusid südantsoendavalt. Jäsemetele oli sellest vähe tolku.

30-25. Eleegiline idüll mudastel radadel.

25-31. Raskepärased mõtisklused kärbunud nõgeste vahel.

31. Ärkamine. Meil on veel kolmeveerand tundi jäänud. Mis nüüd. Paanika osakond pooles tiimis, naiste seas. Jaan resoluutselt: 42 jõuame kindlasti ära võtta. Paanikaosakond väidab, et sealt ei jää piisavalt aega ära tulemiseks. Jääb küll. Tehtud, võetud.

42. Paanikaosakond jätkab emotsionaalsete väljaütlemistega teemal - appi jõgi on ees, kuidas me keskusesse saame. No daa, üle jõe läheb teid. Kui kaarti vaadata.

Finiš. 10 minutit varus. Lähme kohe supisappa, mida õieti polegi. Lurbin sooja leent ja haukan suure suuga pirukaid ning püüan kujutleda, kuidas kangestunud sõrmedega endast eemaldada kõiki neid külge kleepunud märgi hilpe. Tundub, et päev ei ole veel tehtud.

Energiat manustades vaatan kaarti ja tuvastan, et 42st oleks võinud 31suunas tagasi tulla ja läbida ka 23. Teepikkuse osas keskusesse tagasi polegi suurt vahet sellega, mida valisime.

Olukord parklas ei olnud meie lahkudes muutunud veel päris selliseks, nagu suvel Jukolal.  Torm ja vihm näikse meid sel aastal armastavat.

Tagasiteel autos, pärast lõpmata kaua kestnud riiete vahetamise ponnistust, nentis Jaan siiski mõningate kodumaiste komponentide austusväärseid eeliseid, võrreldes soojade ja kuivade kohtade ees, nagu Iisrael ja Hispaania - kohalik padrik vähemalt ei ürita kogu liha luudeni su küljest maha kraapida.


Kui te sellest ilmast ei saanud juhtumisi veel täit naudingut, siis soovitan oma vaimu järgi proovida novembrikuisel Stockholmi rogainil, kus täiendavat gootilikkust lisab pimeduse saabudes kaljukivide vahelistest veekogudest ülespoole roniv rõskus. Lisaks sellele, mis pudeneb taimestiku küljest või pooltahkel kujul sajab pähe ülevalt. Marssides mõnes Stockholmi pimedas äärelinnas, jõuab tõeliselt kohale kui ennastsalgavas piirkonnas on oma elu üldse võimalik üle elada.

Aga vähemalt meil on siin vett. Vast oli kõigil võimalik lõpetada õhtu kuumas saunas, vannis või dušši all, et kogutud elamused enda sisse uhtuda ja üles leida enda seest kiirgav soojus, mida puistasid kõik kohaletulnud ja korraldajad.

Soojus, mis poeb su sisse kõdunenud seenest, kollasest lehest, sookailu varrest, viimasest mustikast, vihmapärli keest rohuvarrel, niiskest samblast, järve virvendusest, ka siis kui ise külmast üpris tuimaks oled tümitatud.

Comments

Anonymous said…
No Sa ikka oskad neid ilusaid sõnu leida ja ritta panna! Ilmast puudus tõesti vaid lumelörts, mis oleks olemise veel külmemaks võinud teha. Igatahes on see rogain selline, mis mälusoppidest ei kao ja mina mõtlesin, et vaesed korraldajad, nendel on veel raskem... Hooaeg sai ilusa punkti!
Marje