Pargi teadvusest väjas pool

Eelmise nädala kolmapäeval kui pimedate õhtutundide saabudes kolistas akna taga tuuline ja märg sügisilm, läksin parki. Vähe sellest, ajasin sinna ka oma lapse.

Umbes nagu selles muinasjutus, kus enne tuppa tagasi ei saa kui kõik kontrollpunktid on läbitud.

Kompassi öine sprint.

Vaatasime omale valgustid otsette ja kadusime öhe. Et mitte öelda seadsime end Lõunakivi juures stardiritta.

Normaalsed inimesed ei vaja pimedal ajal pargis liikudes lisavalgustust, sest kõik aktuaalsed teerajad, kui välja arvata Raideni varahommikune koolitee mööda kanali äärt, on valgustatud. Linnavalitsus keeras eelmine sügis tänavalaternates üle ühe mahakeeratud pirnid ka jälle sisse tagasi.

Raiden kolistas oma 18 punkti suhteliselt muretult läbi, nentides et oligi veidi vähem kõhedam kui mõni kottpime koolihommik. Tasuks M18 klassis kolme võistleja hulgas keskmine positsioon.

Ise kondasin sama trilla-trullalt nagu pühapäevasel ringkäigul kookide järgi nurgapealsesse kohvikusse.

Mõistuspärasest orienteerumisest jäi asi tsipa kaugele. Esiotsa üldse ei näinud midagi. Ei kaarti lugeda ega vihmapiiskade pimedas vastupeegelduses puude vahel liikuda.

Peamiselt kulgesin puhisevate arutluskildude najal, nagu maharahunemata siil, stiilis - mis puu seal küll olla võiks, seal ei ole mingit sellist (1-2) või mis asja nad siin kaardile joonistanud on, sellist hekki seal küll ei ole (2-3) või siis - kas siin on tõesti nii palju põõsaid (6-7), oot kaugele siin see lillepeenar ulatuski (10-11) või kas see diagonaalrada ei vii mitte tiigi teise serva (etapp 9-10), siit vahelt ei peaks ju läbi saama (11-12).

Või siis lihtsalt ümber põõsaste ja puude tiirutades tähist otsides, selle asemel et keskenduda.

Vaatan kaardilt punkti, aa see on seal, jõuan peast kiiradi-kääradi kulgedes õigesse paika, aga tähist ei näe. Sest pole tihanud süveneda, kus poolt objektile läheneda ja kuidas ta suhestub naaberobjektidega. Olin pidevalt 5-10 meetri raadiuses paigas, aga tähist lihtsalt ei näe, kui just kaaskodanikud õige taime juures ei sattunud trügima. Täiesti aju-vaba kulgemine o-tehnilises mõttes. Puhtalt ruumimälu pealt, mis detailides kippus alt vedama.

Ehk kõike mida kaardil nägin, transformeerisin automaatselt päris ruumiks kogu etapiulatuses.

Tumedus lõikab aga ruumi väiksemaks, viskab valguse välja ja muudab taju auklikuks. Võib-olla see tuleb sellest, et pimedas pargis liikudes alateadlikult pigem väldid igasugust põõsate ja puude tagustes ja läheduses kooberdamist.

Või kogu kaart oligi nagu kolmemõõtmeline mängutuba, kus püüdsin õigetest kohtadest sinna peidetud lelusid üles leida.

Igatahes ei töötanud see nagu klassikaline orienteerumine, kus tegelikkuse toob kohale ruumis liikumine, mida kaardiga kogu aeg võrdled, et aru saada kus oled. Kogu tegelikkus oligi kohe peas, aga natuke liiga suur, et seda piisavalt hästi pisiasjades vallata.

Omamoodi uudne taju kogemus.

PS. Pildid on tehtud 4 päeva hiljem, pühapäeva pärastlõunal nurgapealsesse kohvikusse kookide järgi tolbendades.