Vanamees ja suvi

 

Selleaastane kevad on nagu vanamees, kelle saagi on maale randumise ajaks käest söönud teravahambulised päikesekiired.

Pööripäevased õitsejad on suve õue peale astudes kardetavasti raagudes nagu paljaksnäritud kalarootsud. Üksikud lõikavad rahesööstud on rohkem haava parandamine soolase ookeaniveega kui leevendus põuale.

Aga valus ei olegi küsimus. Esialgu lämmatab intensiivne ilu tulevikku jääva tühjusetunde. Võitlus rammusa marliini paremate palade pärast ei käi mitte ainult pikkade õhtute katuseharjadel, vaid veab ka kaugematesse vetesse.

Ootan aasa peale pargitud autos, millal neist tuulte poolt ärapuhutud võililledest saavad Navitrolla kaelkirjakud, sest taevas on hammustamiseks sobivaid suhkruvati pilvi täis.

Aeg näitab oma pahelisemat poolt ja mul ei õnnestu teda kinni hoida. Rabelen starti, endalt ulmasid maha raputades.

Nelijärve ooside vahel sulpsatavad parv haaval rohelusse o-kodanikud Tallinna Meistrivõistluste tavarajale.

Risudavõitu grüüne  on parved laiali lammutanud ja toimub sootuks kaootilisem ristlemine, kus igaüks seisab iseenda eest ning tarvitab instinkte või midagi, kuidas pääseda rajameistri söödaks pandud ninaesise eest. Helgemad jagavad hoiatusi, milliste kändude ja sihtide taga võib leida punktitähiseid.

 

 

Laperdan peamiselt suurte kaartega mööda teeradu ja imestan, kuidas meesisendid tormavad läbi pikkade kuuskede vahelt nii et plõgin taga - plink-plink lendab kuusetihniku alumistest kihtidest lahti kuivanud oksi. Kõrvadel hakkab valus.

 

 

Seitsmendas (47) ninapunktis satun sireenide küüsi või oli selleks hetkeks linnuvidin lisaks ähmastunud kõrvakuulmisele ka nägemise hägustanud. Proosalisemaks põhjenduseks võib pidada ka nigelat kaardilugemist oskust, miks punktipiirkonda jäävaid pätsikesi eri külgedelt traalima oli sunnitud.

Pärast üheksandat punkti jätkus mitmes etapis sündmustik mina ja vanad mehed. Härrased kadusid kurjakuulutava raginaga otsesuunas läbi täiesti rõveda risu, sel ajal kui ise mööda sihte ja radu ringiga silkasin, et siis maskuliinsele kambale uue punkti läheduses taas mingi suund anda.

Tõelised kuuseaugu punktid olid sel korral kõrvale tõstetud. Säherdused mahlakad viie meetri sügavused auguobjektid, mis on kaetud vähemalt kolme üksteise otsa risti kukkunud kuusega ning mille põhjas asub punktitähis. Isegi kui juhtud okste vahel silmama punavalget plagu, siis SI-jaamani pääsemiseks tuleb laasida pool kuuske või omandada rumeenia naisakrobaatide vorm ja mõõtmed.

Pealinna meistrid ujusid pinnale. Teised ulpisid ka välja. Kas konksuga või konksus. Eks igaüks ise imestab.

Ühel neljapäeval sattusin Tugamanni. Ikka rõngastega kaart peos.

 

 

Ei pääsenud mudamärgadest jalgadest ega nõgeselehtedest. Ei pääsenud väga sakiliseks veninud etappidest. Tunglesin välja piibelehtede lõhnavangistusest ja kullerkuppude õienuppude ahistusest.

Kevad on nagu vanamehega paati vedav marliin, konks kõhus. Ja võib-olla ainult poiss aimab, et ärasöödud aasta-aja saab hai kõhust kätte alles järgmisel aastal.

* * *

Vahel satun parki.