Jukola 2016

Sel aastal oli ilmavanal ja teistel kaadritagustel jõududel mingi eriline vimm kogu selle metsiku orienteerujate kamba vastu, kes olid end taaskord Soome suurimale spordiüritusele -  Jukolale, Lappeenranta kanti metsa veerde sättinud. Ilmselt et katsuda o-hullude peal järele seitsme venna raskemaid päevi.

Sooja oli küll pealt 15 kraadi, kuid seda lakkamatus vihmaduššis, mida tuulehood keerutasid lagedal kõigis kuues suunas. Täielik spaa nädalavahetus.

Pudipadi

Olime kirja saanud tavapärases optimistlikus toonis SK Aasa5 naiskonna, mida oli osaliselt kohale vedamas 'treener' Jaan, kauba peale veel üks Raiden. Mullusest erinevalt Reeda asemel Triina. Jantide rada hakkas aga kulgema siinpool lahte. Maaril oli õnnestunud oma reisidokument jätta töömasinasse, mis asus sadama suhtes linna teises servas Männikul. Õnneks olime niipalju vara kohal, et jõudsime läbi tühja linna sellele järele kihutada. Õnnetuseks oli aga kontoriruumidesse sisse saamiseks vaja üles ajada valvuri-Vasja, kes arvas end kohale vedavat paarikümne minuti jooksul.

Jätsime Maari kahjatsedes turvameest ootama lootusega, et ta taksoga õigel ajal laevale jõuab. Õnnetuseks jäi ta umbes kahe minutiga siiski laevast maha. Õnneks aga pidi Triina sõitma Soome suunas pool tundi hiljem väljuva Vikingiga.

Õnnetuseks puudus Vikingite laevas levi või mõni muu tehniline põhjus, miks Maari ei saanud kuidagi Triinat kätte. Õnneks leidis Maari mööda laeva ringi konnates Triina üles, kuigi oli vaimult valmis tundmatute o-olekus tüüpidega hääletusläbirääkimistesse asuma.

Teine pool tiimist veetis aega samal ajal Tallinki aluse peal, mis suutis üllatada broneeritud buffees sellega, et Siiri märkas ühe laua peal silti kirjaga 'Jaan Metsa'. Muuvisime sildi lauale, mille ümber me ennast juba sättinud olime. Teiseks olime omale juba kunagi veebruaris ostnud ülepääsuks Priority Car'i, millega saab laevast esmajärjekorras lahkuda ja mis töötas isegi siis kui chek-in'i väravas viimased olime.

Nii olime siiski täies võistkonnas teiselpool lahte ning mõningad läbitöötatud variandid kolme osalejaga neljaliikmelises teatevõistluses osaleda, jäid tahaplaanile. Triinale lisareisija sobis, kes aitas tassida 2,5 kilomeetri kauguselt parklast kodinaid telkimisplatsile.

Aga parklasse kohale jõudmine ei pidanud nii lihtne olema. Õnnetuseks suutsid kaks bussi vahetult enne Triina masina keskusesse jõudsmist põhjustada liiklussituatsiooni, mis ülejäänud kulgejad tolle olukorra tõttu teele seisma jättis. Õnneks olid nad seisma jäänud parasjagu kohta, kus sai lipsata väikesele külavahelisele ümbersõidule, mida Triina kaardilt tuvastas.

Põlluparklast jätkus kolmekilomeetrine teekond kahel jalal telgiplatside poole. Platsile tuli aga ka reaalselt kohale jõuda. Soovitavalt stardiajaks. Ja veelgi soovitavamalt piisava varuga enne starti, et infotelgi juurest oma stardinumber kätte saada. Parklast oli eesmärgini vast oma 3 kilomeetrit. Osa teest kulges läbi tiheda metsa. Kasutasin esimest tee äärde jäänud vetsurivi, mis tegi kulgemisse umbes 7 minutise pausi. Kui inimmasside vahel edasi läksin, tekkis korraga tropp, uimased urgilased midagi seletasid natuke valjemal häälel, aga päris hästi ei saanud aru, et kas midagi on juhtunud. Trügisin edasi, stardiaeg aina lähenes ja jõudsin teele ümber kukkunud kuuseni, mis oli vähemalt kahest inimesest tikuvõileiba üritanud teha. Nägi välja, nagu see oleks juhtunud umbes 7 minutit tagasi.

Nüüd märkasin neid teravaid tuulehoogusid. Ning pea täitus mitmete segaste luuludega, sh mitu puud veel kavatseb ümber kukkuda? Pärast selgus, et vähemalt üks suurem haab kukkus ümber telgiplatsi taga kui Jaan ja Raiden magamisaset üles sättisid. Hiljem kuulsin korra veel mootorsae undamist. Tõsi, metsas olles ei jõudnud ümberkukkumise potentsiaali omavatele kuivanud puudele liigset tähelepanu pöörata. Minust jäid nad sinna kõik püsti.

Pikali ei lennanud aga mitte ainult puud, vaid ümberkukkumise all kannatasid ka mõned portatiivsed vetsud, mis olid lausa jalad ülespidi kraavi kukkunud. No eks ole, kui need päästjad juba saagidega ringi sahmisid, asi see siis lisaks puu alla kinnijäänutele, kodanikke peldikust välja saagida. Tuletõrjujatel survepesu ka kohe käepärast. No ja ürituse lõpuks nägid enamus kohalviibijaid niikuinii nii mudased välja, et kes see ikka oleks midagi aru saanud ...

 

Haapsalule pakuti seekord kõva konkrentsi. Siiri kirjeldas ühte kaasvõistlejat, kes oli kõige porisemaks sõtkutud koha peal komistanud ja täies laiuses kõhuli lennanud. Vahetult enne joogipeatust. Hoolitsevad joogijagajad olid aga olnud varmalt valmis võistleja joogiks mõeldud veega vähe kabedamaks loputama.

Justkui ilmahulluse leevendamiseks oli korraldajates tärganud seekord üldse mingi eriline hoolitsuse hoog. Varasemast mäletan, et olen peaaegu sõimata saanud, kui julgesin küsida, kus pool pesemine asub. Üldiselt igaüks teab ise kõike ja saab ise hakkama.  Seekord aga - Anul oli number kolme haaknõelaga kinnitatud, starti sisenedes seda märgati ja pakuti lahkelt neljandat. Minu EMITi kontrollis märgati, et mul puudus see augumärkeid fikseeriv paber, mida mulle siis ka lahkelt kohe jagati. 'Tahad sa siia oma tiimi numbri ka kirjutada? Näe seda tehakse nii..." Hommikul kaardijärjekorras küsiti seitse korda, kas kõigil on ikka nimi ja telefoninumber paberile pandud, kas on vaja pastakat, kas parkimispilet on ka ostetud, kas oled järjekorras äkki hoopis muu asja pärast...

Miks tegelikult mindud sai

Ühe mõttena mõlkus meeles orienteerumine. Kui niisugune - väljakutsuv maastik ja rada.

Võib-olla oli meeltes mõnda sportlik-võistluslikku - näiteks saada 1018 kohalt tuhande sisse. Tuleb tunnistada, et minu etteaste sellises suunas küll ei liikunud. Andsin vahetuse üle 1201. kohalt. Ütlesin teistele, et läheb poolteist tundi ja nii ka läks. Sellevõrra õnnestus tiimi kohta ulmeliselt parandada kõigil järgnevatel - Maari, Triina ja Siiri soorituse lõpuks jõudsime 745. kohale. Või nagu ma juba korra öelnud olen, kui õnnestub võistkonda saada osalisi, kes joosta ja orienteeruda oskavad, siis ei lähegi ju nii halvasti.

Liigutasin end esimese punni järgi läbi võsa vahemaid tajumata, maamärke korralikult lugemata mikroreljeefi, kus õnnestus enne oma tähiseni jõudmist läbida kaks täiendavat hajutuspunkti, samas toonis jätkasin teise punktiga. Ilma sotsiaalabita, mis väljendub eelkõige selles, et need kes on õiges punktis näitavad oma kaardilt neile kes on vales punktis, kus nad kõik asuvad tegelikult, ringlenuksin seal hommikuni vist. Lootusetult segane maastk ja millestki kinni hakata enda paika saamiseks, piinarikas. Ehmatasin oma sellise stiili peale päris ära ning suutsin end pisut kokku võtta. Aga võib-olla läks rada edaspidi oluliselt lihtsamaks. Rajameister oli ikka tõsist auru pannud kahe esimese etapi kujundamise peale. Või oli see puhtalt mu enda sisemine häälestuse ja kohanemise aeg, mis alguse nii pikaks ja kohmakaks venitas.

Teadsin oma väga kehva käivitumist, aga midagi tõhusat kiireks keskendumiseks esimestel etappidel pole suutnud iseenda seest üles leida. Lihtsalt vajan mingit aega, ka päevakutel, et end maastiku osana tundma hakata.

Edasi läks aga juba oluliselt lihtsamaks. Lohad hakkasid tööle, maastik ja kaart omavahel kokku käima. Ometi olen liikunud terve trassi ulatuses kuidagi  liiga uimases tempos. Oma meelest ikka justkui ei jalutanud.

 

Lagedatel raiesmikel peksis tuul arutult vett näkku ja lõpuks olin saanud täieliku puhastusrituaali osaliseks - nii peast kui kerest. Metsaskäigu riided jäid lõpuks kõige puhatmateks.

Maari oli igatahes vahetust vastu võtmas ja kui ürgema Triina telgiplatsil õigeks ajaks tite ka toidetud sai, siis kõik kujunes nii nagu rehkendatud :)

Tagasiteel hakkasid Siiri ja Maari seletama midagi mingist vaatepunktist ja sillast. Tundus kahtlane kui väitsin, et mul küll keset rada mingit silda ei olnud. Siis tuli välja, et sild, st trass lausa keskusest endast oli läbi tulnud. Ei mul küll ei tulnud. No kuidas ei tulnud, kas ma siis ei pannud tähele. No vihma ladistas ja ma vaatasin kogu aeg maha. Seal oli veel see mudane põllu lõik. Põllulõik? Jaan kuulas meie keskustelu ja kui ma ikka ühestki sillast midagi ei teadnud - kahtlustas, kas me ikka aja üldse kirja saime, sest tundus juba väga küsitav, mis rajal ma üldse käisin. Siis kui üksteise kaarte uurima hakkasime selgus, et kõigil oli õigus - 2. ja 4. vahetus toodigi poolel maal üle keskuse põllu. 1. ja 3. aga mitte. Toda ma Jukolast varem ei mäleta.

Võib-olla sellisel massiivsel kujul orienteerumine ei ole päris klassikaline viis seda teha. Ometi on jätkuvalt mingi maagiline fluidum kogu selles ürituses. Iga detail, mis annab kokku Jukola ja mida muidu ja mujal ei ole.

Seekord tekkis küll rohkem kui korra tunne, et kas maailm meid selliselt ikka vajab.


Parkla eepika

Meie õnn oli see, et auto koht oli üpris ühe väljasõidu mulgu juures, õnnetus aga see, et see väljasõidu riba oli täielikuks mülkaks küntud ning omal jõul me põllul just kaugele ei jõudnud. Maari kalkuleeris ja vaatas põllul laiuvate autode rivisid ning arvas, et esmaspäevaõhtuks võib-olla jõutakse nonde kahe traktoriga see põld sõidumasinatest tühjaks kanda. Minu kujutlusse ilmusid kaadrid apokalüptilisest maastikust, mis täis külili ja pooleldi mutta vajunud autosid ja traktoreid - põld, millega pole enam mitte midagi teha.

Nii eepiliseks asi siiski ei läinud, inimesed ikkagi suudavad kaoses toimida ja korrastuda. Ning Triina ja Ülo juhtum annab lootust, et inimkond ei pruugi siikski kohe homme veel välja surra: "Me saime omal jõul parklast välja. Jõudsime sinna, kui järele oli jäänud üsna vähe autosid. Kell oli vast 15.15. Pilt oli väga troostitu. Tekkinud oli mitu traktori järjekorda, aga kõik polnud "töötavad" järjekorrad. Esimeselt seisjalt küsisin kaua ta on seisnud, tuli välja et 2 tundi. Mina kaotasin täiesti lootuse, et veel laevale jõuame. Aga Ülo hakkas vaatama, et kuskohast võiks läbi saada. Kuna platsil oli üsna vähe autosid, siis oli võimalik edasi liikumiseks kasutada rohuribasid kus enne autod parkisid. Ainus koht, kus tundus olevat võimalik parklast välja saada, oli kõige keskusepoolsem nurk, aga meie olime praktiliselt parkla teises ääres. Ta siis käis tee jalgsi läbi ja otsis võimalikke läbipääse. Nurgani jõudmiseks oli vaja ületada umbes 7 porirada. No ja siis hakkasime neid järjest igaühe jaoks eraldi hoogu võttes ületama. Plaan õnnestus ja jõudsime kell kaheksa väljuvale laevale. Lõpp hea, kõik hea!"

Täiendavaid ilmekaid pilte osalejatelt: Jukola 2016