Valguse ja soojuse nihe, Adullam

Sellel hommikul kui suitsiidsed araabia noormehed Euroopa keskpunktis morbiidset meeleolu külvasid, istus kolmepealine JFF Liivimaa pealinna uimases õhutransporti korraldavas hoones ja mõtiskles, mida arvata juutide ähvardusest, mitte ühtegi Euroopast tulevat lennumasinat oma territooriumile kuni südaööni lasta.

Ilmselt ei ole Riia mingi Euroopa, sest plaanipäraselt kell 13.00, pärast pommikoerte poolt üle nuusutasmist, istusime Baltic Air värvidesse võõbatud Boeing 737-s ning nelja tunni pärast maandusime Tel Avivi lennujaama tagumises otsas. Kuskil kus kaubalennukitele köögivilju peale laetakse. Et kui nendel pensionäridel, sest just nimelt selleealisi too õhumasin ääreni täis oli, peakski mõni kuri plaan olema, siis saavad äärmisel juhul kahjustatud mõned granaatõunad.

Lennuki trepil tervitasid uued pommikoerad ning turvameestele pakkus tõsisemat pinget hallipäiste eitede ja taatide seltskonda sattunud üksik sihvakam noor naisterahvas, kellega pikemasse vestlusse asuda. Edasi sai läbida mõnesid turvaväravaid, sealhulgas põgusa uuringuga teemal, mis suhtes me omavahel kolmekesi oleme. Järgmiseks juhatati meid onu juurde, kes korjas ära passid, et sinna vahele libistada lipakas kirjaga: "Stay Permit until 22.06.2016. Not Permitted to Work". Haa, meile diagnoos sobis - puhkus võis alata.

Lebotamise üks möödapääsmatu osa sisaldas aga loomulikult mõningast o-tuuseldamist kohalike puhmaste vahel - Iisrael Rogaine 2016. Mõnedest teistest lõõgastumise peatükkidest eraldi mõne aja pärast R-juhtumistes.

Rogaine korraldatakse sealkandis kevadeti, märtsi lõpus. Vahel võib aga Aafrikast pärit hamsin - kuum, kuiv ja tolmune lõunatuul, olud matkamiseks põrguks muuta ning ürituse läbiviimise edasi lükata, nagu juhtus näiteks mullu.

Seekord kliimaga vedas - kui veel neljapäeval kuumas ligi 30 kraadi päikest, siis laupäevaks valitses pilvealune, umbes 20 kraadiga. Tõsi õhk oli maru niiske ning kohati tibutas vihmagi, kuid sooja õhkav maa ja mahe tuul kuivatas vee enne kui see maapinnale suurt langeda jõudiski.

Ükskõik mis nurgatagusele rogainile me end ka kohale vedanud oleme, alati moodustab selle rahvusvahelise osa peale meie ka mõned lätlased. Seekord sattus Jaan korraldajate ja Läti võistkonna vahelisse kirjavahetusse, kus viimased kurtsid nadide kohalesõidu võimaluste üle - naabid, endal käib lennuk 2x nädalas otse Tel Avivi. Korraldajad näiteks leidsid neile veel võimaluse tulla Vuelinguga Kaunasest Eilatisse, aga kohapeal lõunanaabrite keelekõla meile kõrva ei jäänud, nii et nüüd ei teagi, mis neist sai.

Rogainil sai valida 8, 6 või 4-tunnise enesepiitsutamise vahel. Eksisteeris ka 6-tunnine rattavariant. Kõik samal kaardil. Kuna 12-aastaseid lasti vaid 4-tunnisele üritusele, sobis see mu kangevõitu teibitud hüppeliigesega hästi. Kuigi jah, juba nii kaugele jõudnud, võinuks võtta ju maksimumi ning ega seal keegi Raideni vanust ei küsinud. Nooremaid kui 12, ametlikut rajale üldse ei lubatudki. Kõik ikka selle potentsiaalse ilma pärast. 2 liitrit vett ja laetud telefon olid ainumas ja peamine kohustuslik varustus. Aga üldiselt oli kõik selline ausõna peale, keegi midagi ei kontrollinud.

Nagu selgus ka mitte seda, mis numbriga kaardid nöörile on laotatud ja et igaüks peaks oma võistkonna kotikese sealt rabama. Aga võib-olla polnud meie oma keegi sinna üldse riputanudki. Kui olime nõutult kõik nöörile kõlkuma jäänud heebreakeelsed kilekotid midagi aru saamata läbilugenud, ilma ühtegi JFFile viitavat leidmata, jagati meile infoletist loomulikult uued.

8-tunnised startisid juba kell 7, meiesugused turistid asusid oma jalutuskäigule 9:30. Raja planeerimise aega - pool tundi. Kaardilt vastu vaatamas pühapäevahommikune pannkook mõne õige suhkruse paigaga, suuremate moosihunnikutega keskosas.

JFF tagasihoidlik teekond

Kogu kaardile kantud punktivalik neljaks lõigatuna (mõõtkava 1:25 000, kõrgusjooned 10m):

 

Piisavalt, et trimmida välja küngastel keerutavatel radadel 15+ kilomeetrine ring ning vaielda, kas jätta või võtta alguses või pärast segasemal, mäestikusemal alal punktid 81 ja 61. Jätsime need lõpuks ringi lõppu juhuks kui peaks eriline vaim veel pärast esimest tuuri peal olema.

Vaim oli meil ettevalmistatud, aklimatiseerumine Surnumere mineraalides oleks pidanud ka füüsist tugevdama, kuid kehad olid kohati siiski nõdravõitu. Minu hoo tõmbas kiviklibusel maastikul tagasi mainitud pahempidi keeratud jalg, millega kodumaised EMO-doktorid ei soovitanud aprilli lõpuni üldse joosta ning Raiden oli kaks päeva tagasi puhkusega koos asunud kahepäevasele paastukuurile, mis võis küll pakkuda vaimset kirgastumist öise wc-poti kui mõne mandala põrnitsemisel, kuid jättis vähe alles kehale, mis pidanuks mööda Juudamaa künkaid intensiivselt üles-alla vingerdama.

Nii kujuneski meie seekordsest rogainist rahulik turistlik jalutuskäik mööda kevadisi Iisraeli künkaid, mille käigus noppida emotsioone huvitavatest punktikohtadest koobaste ja pommiaukude kõrval või nautida vaateid haljale kevadisele taimestikule ja lillemerele, millesarnaselt meil loodus kihab umbes maikuu lõpus. Muu käigus sattusime vestlusse sarnaste kohalike jalutajatega, kes olid positiivselt üllatunud kuuldes, et keegi nende üritust nii kaugelt külastama on tulnud.

 

 

 

 

 

 

Eks turistidega on sealkandis viimasel aja jällegi hõredamad lood. 2014 suvi, mil leidis aset tõsisem madin Iisraeli ja Gazas oleva Hamasi vahel, kus vastastikku üksteise pihta rakette lennutati ning 2015 oktoobris taaspuhkenud palestiinlaste tihedamad noaga rünnakud, ei ole ju lõpeks tõesti mingi trillala-trullala puhkuse osa. Kuid Iisraeli ja Palestiina konflikt ja sellest tulenev vägivald hõljub siiski vähe teisel pinnasel kui ISIS vastu läänemaailma.

Et kõike mitte lootusetuks tohuvapohuks kerida (vahel tundub, et maailm on kiirendusega oma alguspunkti poole tagasi liikumas), on päris hea neutraalse loo juutide ja araablaste (ei siiski pigem Iisraeli ja Palestiina) vaenust ning selle võimalikest lahendustest, kunagi Sven Mikser Sirbis kirjutanud.

Rännates aga mööda viljapõlluservi, turnides okkaliste taimede vahel, kuulates linnukeste ludinat, nautides lilleilu sabatisel päeval koos nende o-huvilistega, keda ikka ja jälle sõbralikel ja soojadel o-üritustel alati kohata õnnestub, pole kogu sel maailma kurjusel mingit tähtsust. Inimlikolemine annab jõudu siin ja sealpool elamiseks.

Radu oli kaardil massiliselt ning pigem oli oluline neid õigesti lugeda, et mitte sassi minna, mõni oli kaardilt ka puudu. Jalgu märjakas saada - mitte lootuski, kogu kaardil on täpselt üks sinine lomp ühe sinise nirega ja rohkem mitte vee raasugi. Ju need haljendavad taimed saavad oma niiskuse teisiti.

 

 

 

 

Punktid ei paiknenud just liiga lihtsates kohtades, nende leidmiseks tuli orienteeruda, kuid kaart oli väga täpne ja mingit segadust looduse ja selle projektsiooni vahel meil ei tekkinud. Osalejate list oli pikk, nagu meie parimatel rogainidel ning seetõttu nii mõnegi tähise leidmisel aitas kodanike vihjeline liikumine punkti piirkonnas.

 

 

 

 

 

Kuidagi olime suutnud oma aja loodust vahtides nii ära nautida, et viimaseks tõusvas reljeefis kulgevaks finišiponnistuseks tuli tempole auru veidi juurde lisada, kuid 6 minutit enne kontrollaega kohalejõudmine, võiks olla meie Iisraeli rogaini rekord. Vähemalt 44 punni meie lõpulipikul võiks tähendada, et seekord me miinusesse ei jäänud.

Vaatamata lühildasele ettevõtmisele, mõnus rammestus ikka. Tuule poolt kuivaks puhutud kerele heaks kosutuseks värskelt pressitav apelsinimahl. Natuke jäi julgusest puudu, et hammustamiseks peale võtta kõrvaltelgis mingi kokkurullitav tükk tainast koos sinna vahele visatavate põllumajanduslike saadustega, mida käbe vanainimene kuumal ahjul soojaks ajas. Natuke jäi oidu puudu, et mõnelt kaasvõistlejalt uurida, millega tegu. Hommikul hotelli hommikusöögilauast näpatud praesaiad ja pirukad olid muidugi ka hea turgutus veidi jalutanud tüüpidele.

Pealelõunaks lubatud vihm näis aina jõulisemalt peale pressivat  ning piisavalt olusid ja melu vaadelnud, siirdusime ennast natuke kabedamaks loputama ja kammima. Sest olime poolel teel Jeruusalemma. Sinna kuhu tuttavad telavivlased reedel mitte üldse minna ei soovitanud. Ja kus laupäeval tõesti väga vaikne oli, päikseloojanguni kestva sabati tõttu enamus asju suletud ning usulisteks kraaklemisteks põhjuseid vähe. Kõik segane - kristlaste ristiretk mööda Via Dolorosat, juutide sabati algus ja kiirustamine sünagoogi või Nutumüüri äärde, muslimite masside tunglemine reedesele palvusele Al-Aqsa mošeesse - toimus reedel ning säherdune uskumuste segapudru väiksele territooriumile kuhjatud inimhulkade tõttu, võib põhjustada ikka mõne isiku vägivaldse hulluse puhangu.

Laupäevane suurem sagimine leidis aset vaid Püha Haua Kiriku juures, kus ekstaasis kristlased Vaiksel Laupäeval püha tule süttimist ootama olid asunud.

Raiden oli ilma muginata kaasa rännanud neli tundi Adullami metsatukkades, kuid maailma keskpunktis poolnäljasena ringi kooberdamine põhjustas väikese pagana jalataldadele uusi kannatusi, mis kutsusid esile pomisetud nördimust 'usuhulludest' söömise unustanud vanemate aadressil, mille tulemusena nood järgi andsid, et araabia kauplejate käest mõned modernsed, kindlapeale, krõpsud soetada.

Pühades paikades, nende seintes, põrandates, kuplites või lagedes endis ei leidu energiat. Kiirguse on sinna maha jätnud inimhinged oma uskumistega, kes toovad selle ikka kohale metsast, puust ja kivist, samblast ja lillest, maast ja veest.

Kui sul on mets, siis polegi vaja muud, kui sinna lihtsalt kohale minna, et saada kätte oma eluenergia transformeerimata ehedal kujul. Kõik maailma o-sõltlased on selle ammu juba ära tundnud.

Vahel on ergastav külastada teisi metsi ja kui sõit Iisreali ei oleks nii suur segaste võimalustega loto, võiks seal igal kevadel endale talvepainest pääsemisks valgust ja soojust juurde hankimas käia.

kured lendasid põhja - tea kas mõnda neist näeme varsti kodus