Pea pilves, jalg põrgus

 

Kuna Priisle seiklusrada ei tekitanud olemuslikku segadust mitte ainult minus, vaid nagu karta võis, tagajärjena ka lugejaskonnas, siis vältimaks oma puudulikest mälutehnikatest tekkida võivaid veelgi suuremaid taju kaotusi, valisin järgmisel nädalal Mustamäe IV mikrorajoonis sealse elamukvartaliga kohtumiseks keskmise klassikalise o-raja.

Mäluring tagant järgi peale vaadates oleks vast isegi mõistliku ajapingutusega sooritatav olnud - moodustusid neli 3-4 punktipundi ringi, mida rõngas haaval meelde jätta. Jätsin peast sõõritamise siiski kõrvale, lähikondsete tähtpäevad vajavad äramärkamiseks samuti kalendriruumi.

Klassika sujus kadudeta.

Nädal hiljem, Järvel, olin jälle julgust täis - halltoonis varjutusreljeef väljendas justkui üpris täpselt sellist maastikku, nagu taassadanud lumi endast maapinnale moodustanud oli. Lohkude ja muhkude süsteem vaatas vastu nagu optiline illusioon ning muidu nii rahutu ja kirju linnametsa sigrimigri ei seganud.

Lumma pilves hõljumisest lõhkus juba teise punkti siirdudes jalast väljaastumine. Kolm ja pool nädalat tagasi tennist mängides obaduse saanud tuimavõitu koib ei vedanud välja ning veel sinisem ja paistetanum jäse on teenitud palgaks. Raatsimata lume ja päikse kütkest kohe metsast välja ronida, luupisin kogu etteantud trassi tasakesi läbi. Saades alles koju jõudes aru kui kuramuse vale see oli.

Loll pea võib lõhkuda kõik terved jäsemed. Nüüd tuleb leida mõistust ja kannatust. Võib-olla isegi mõni arst. Et rekonstrueerida tõeliseks kevadeks normaalne kõnni- ja jooksumuster.