Nähtamatud katakombid
Laupäeval mõni jagu minuteid üle keskpäeva lahkusin kodust sõnadega: "Lähen vaatan, mida annab TOPi alustes katakombides teha."
Sest just selline võimalus oli rajameistri sõnade läbi tekkinud jõlueri külastamise korral. Katakombid, minu kujutluses, on paik, kuhu korjatakse maiste kehade raskestilagunevad osad ning esiotsa ei tekkinud mul seost, mis tarvis võiks selliseid purjespordikeskuse all küll olla. Kuid rada viis ka Pirita kloostri varemetesse ja mine tea, võib-olla salakäik Toompealt birgitiinide manu teeb põike ka Jahtklubi kanti ning sel juhul võib ju vähemalt Ivo Schenkenbergi maisema poolega kokku juhtuda küll.
Näis üpris morbiidne sissejuhatus vagatseva jõuluperioodi jaoks ning vääriline o-hooaja ärasaatmiseks.
Kergelt liuglevad helbed muutsid ilma helgemaks, kuid oli endaga kaasa tõmmanud madala pilveteki, mis mere kohal silmapiiri ära kaotas. Kohapeal domineerisid siiski elavad olendid ning nii pistsin omagi jala värske valge vahu sisse, et teiste o-kodanikega häguse varjude riigi piiril ennast proovile panna.
Kaardile mõõtkavas 1: 4567 (haa-haa-haa), olid sirgeldatud punased rõngad, mis Pirita TOP SPA hotelli kõrvalt hakatuseks teisele poole maanteed velodroomi, kelgumäe ja liuvälja ümber vedas ning pigem elu õite kilgetest ja kisast kajas - põhjamaised lapsed klobistasid kelkude ja uiskudega.
Sellise elurõõmsa sissejuhatuse järel tuli ometi siirduda kloostri varemete vahele ja leida johhaidii, mingi sisemise vaistu järgi varemete vahelt 4 punkti. Rajameister seisis ise ühel müüririnnatisel nagu püha abtissi vaim ning ainult vabariigi parimad selgeltnägijad oleks suutnud kehakeelest välja lugeda, millise kivi all tähised peidus on.
Meenutasin endale Labürindijooksjat, kui seal nunnade varjude vahel punktide asukohti aimata püüdsin ning koos teiste otsijatega omaette mingit taktikat rakendada üritasin ning tea, kui me ei saanud just selle paiga mõistatust lahendatud, võibolla saime siis teada, kes ja mis eesmärgil meid siia tõi.
Rahustuseks viis rada rannaäärsesse metsatukka, kus lumised männid silkajaile valget karda peale raputasid, et nad TOPi hämaratesse käikudesse sukeldudes pidulikumad välja näeksid. Enne veel tuli rannal kokkurullitud riietumiskabiinide vahelt otse üle jõe olümpiatule aluse juurde ujuda. Aga kui sa ujuda nii väga ei tahtnud, siis silda mööda ringiga udjada.
Ja kuigi punane joon tulealuselt otse läbi hotelli peasissekäigu maja keskpaika suundus, ei olnud see vist päris nii mõeldud. Seisin koletu, popkunstist ja tehnoloogilisest masina-esteetikast inspireeritud hoone ees, püüdes dekodeerida seda rajameistri mõtet, millist osa siin ikkagi katakombideks tituleerida. Liikusin mööda hüva kätt maja külge mööda, kuniks kentsakas majutushoone, mille esimese korruse numbritubadesse läbi teise korruse pääseb, paljastas oma kõhualuse. Massiivsete lülide vahelt pääses ungastesse, kus toimetasid näiteks saiaveo autod ... või orienteerujad, kes puurisid pilguga läbi iga lülisamba vahe, et leida sealt, endiselt, ikka, täiesti maniakaalselt, see piiksuv tähis. Loodetavasti ei põhjustanud nad kõhtjalgsele elukale liialt kõdi.
Ja missugune huvitava konstruktsiooniga taguots, mida sundis imetlema sinna paigutatud viimane punkt.
Helbeid langes ikka. Stardi- ja finišiplats oli täitunud labürindist ning varjuderiigist õnnelikult tulema saanud kogukonnaliikmetega. Neil olid emotsioonid. Kõverused rutiinis.
Bravissimo!
* * *
Vahel võib unistada paremast linnast, kus erinevad linnatükid on mõnusas ühenduses, näiteks mõne poolaka vaimu läbi - PIRITA TOP AS A BRIDGE.
* * *
Juba jupp aega tagasi sattusime pesakonnaga rutiinist välja Jannseni tänava kandis, mis on segastel asjaoludel senimaani ülestähendamata jäänud. Kui teised pereliikmed kulgesid õigetpidi maailmas, siis mina proovisin peegelpildiga hakkama saada. Eks sealt vaatab ikka valus tõde vastu. Kehalise reaalsuse kõige kiretum sõnum.
* * *
Ameerika tühjusest olen siirdumas Itaalia küllusesse. Sügisel andsime Jaaniga end üles itaalia keele kursustel. Oeh, kui vaevaliselt läheb. Põhjamaine temperament on puudlik selles keeles suhtlemiseks. Kehakeel ei tule kuidagi järele, sõnadest muidugi rääkimata.
Pärast indiaanlasi tuli lugemislauale Italo Calvino "Kui rändaja talvisel ööl". Algul ma mõtlesin, kuhu ma sattunud olen. Üpris veider viis lugeja lollitamiseks. Meisterlikus vormis lollitamiseks, kus lõpuks naudid seda narratiividest läbi kõndmist - just see tunne mul tekkis - jalutad läbi loo ja lugu on nagu mingi võpsik või mets, või park või niit, millest läbi kõndida. Aga nii lihtsalt see rändamine ei lähe: "... asi on selles, et ma leian päevavalguses - selles üleujutavas, kahvatus, peaaegu varjudeta valguses - pimedust, mis on veelgi sügavam kui öösel." Või "Minevik on nagu paeluss: see kasvab üha pikemaks ja kannan seda enda sees rullis". Või mõttekäik: "Kõige rohkem sarnanevad vahekord ja lugemine seetõttu, et nendes avanevad aeg ja ruum, mis erinevad mõõdetavast ajast ja ruumist". Ihh-ihh, milleks mulle küll see lugemine. Või vahel hoopis "Lendamine vastandub reisimisele: sa ületad tühemiku ruumis, kaod tühjusesse, lepid sellega, et sa ei ole kuskil aja jooksul, mis on samuti teatud tüüpi ajaline tühimik; seejärel ilmud sa uuesti välja mingis paigas ja mingil ajal, mis ei ole vähemalgi määral seotud sinu kadumise koha ja hetkega. Mida sa siis vahepeal teed?" Eks loen ikka.
Selle peale otsisin riiulist Calvino "Nähtamatud linnad" ja lugesin need uuesti läbi. Harva, väga harva kui ma midagi uuesti pihku võtan. " ... vaid läbipõletatud elude kärsahaisust moodustub linnade kohale korbakiht, käsn, pungil elulist ainet, mis enam ei voola, ummik minevikust, olevikust, tulevikust, mis halvab näilisse liikumisse tardunud eksistentse: selle leiadki sa rännutee lõpul." Oi, miks mul küll tulid seda 1972. aastal kirjutatud lauset lugedes silmade ette, need silmadega nutifonidesse kinnikasvanud kodanikud, kes meie ümber ringi liiguvad. Vahel, mõnes ooteruumis, arstil, lennujaamas, olen avastanud, kui agressiivselt saab tänapäeval enda ümber olevaid kodanikke jõllitada. Nad mind ju ei näe.
Nujaa, aga Jan Kaus on kirjutanud "Tallinna kaardi". Nähtamatud Tallinna tänavad? Ei. Mingid kübemed. Ja midagi on pooleli jäänud. Lugemise lõpuks tahaks ju kuskile kohale jõuda.
Ja Petrone Print hoolitseb selle eest, et kõik eestlased kes kuskil käivad, saavad kirjanikeks. Vähemalt vormiliselt. Kui hoiad peos järjekordset "Minu ...". Kristiina Praakli "Minu Itaalia". Oleks võinud ikka nimetada täpsemalt, minu Genova. Aga selle sarja üllitistest pole ma ammu juba rahuldust leidnud.
Vahel raiskan nädalavahetuse enesehävituslikus suhtes mõne põnevikuga, näiteks Micheal Mortimer "Põgenemine Paradiisist" - uhh, kiire ja halb suhe. Mis jõudis ikka, loomulikult, oma tegevustikuga Rooma, seal hulgas katakombidesse.
* * *
Naljakas on aga see, et tuleb ette päris mitu itaallast, kes on tulnud elama sealt päikseküllaselt ja ilusalt maalt, siia, kõledasse ja halba Eestisse, nagu võiks arvata kõiksugu prevalveerivate arvamuste ja kirjutiste põhjal (n Sirbi esseekonkurss "Mis on Eesti riigi mõte?"). Aga seal pidi lihtsalt kõik väga nõme ja mõttetu olema.
Maailmas on liiga palju inimesi. Eestis on vähe. Ja mulle tundub, et see ongi üks Eesti riigi mõte - vähe inimesi. Kuigi, jah, sama mõte on ilmselt sel juhul ka näiteks Lõuna-Dakotal.
* * *
Ai-jaa, o-hooaja kokkuvõtte klõbistamiseks leian vast mõnel õhtul veel aega.
Sest just selline võimalus oli rajameistri sõnade läbi tekkinud jõlueri külastamise korral. Katakombid, minu kujutluses, on paik, kuhu korjatakse maiste kehade raskestilagunevad osad ning esiotsa ei tekkinud mul seost, mis tarvis võiks selliseid purjespordikeskuse all küll olla. Kuid rada viis ka Pirita kloostri varemetesse ja mine tea, võib-olla salakäik Toompealt birgitiinide manu teeb põike ka Jahtklubi kanti ning sel juhul võib ju vähemalt Ivo Schenkenbergi maisema poolega kokku juhtuda küll.
Näis üpris morbiidne sissejuhatus vagatseva jõuluperioodi jaoks ning vääriline o-hooaja ärasaatmiseks.
Kergelt liuglevad helbed muutsid ilma helgemaks, kuid oli endaga kaasa tõmmanud madala pilveteki, mis mere kohal silmapiiri ära kaotas. Kohapeal domineerisid siiski elavad olendid ning nii pistsin omagi jala värske valge vahu sisse, et teiste o-kodanikega häguse varjude riigi piiril ennast proovile panna.
Kaardile mõõtkavas 1: 4567 (haa-haa-haa), olid sirgeldatud punased rõngad, mis Pirita TOP SPA hotelli kõrvalt hakatuseks teisele poole maanteed velodroomi, kelgumäe ja liuvälja ümber vedas ning pigem elu õite kilgetest ja kisast kajas - põhjamaised lapsed klobistasid kelkude ja uiskudega.
Sellise elurõõmsa sissejuhatuse järel tuli ometi siirduda kloostri varemete vahele ja leida johhaidii, mingi sisemise vaistu järgi varemete vahelt 4 punkti. Rajameister seisis ise ühel müüririnnatisel nagu püha abtissi vaim ning ainult vabariigi parimad selgeltnägijad oleks suutnud kehakeelest välja lugeda, millise kivi all tähised peidus on.
Meenutasin endale Labürindijooksjat, kui seal nunnade varjude vahel punktide asukohti aimata püüdsin ning koos teiste otsijatega omaette mingit taktikat rakendada üritasin ning tea, kui me ei saanud just selle paiga mõistatust lahendatud, võibolla saime siis teada, kes ja mis eesmärgil meid siia tõi.
Rahustuseks viis rada rannaäärsesse metsatukka, kus lumised männid silkajaile valget karda peale raputasid, et nad TOPi hämaratesse käikudesse sukeldudes pidulikumad välja näeksid. Enne veel tuli rannal kokkurullitud riietumiskabiinide vahelt otse üle jõe olümpiatule aluse juurde ujuda. Aga kui sa ujuda nii väga ei tahtnud, siis silda mööda ringiga udjada.
Ja kuigi punane joon tulealuselt otse läbi hotelli peasissekäigu maja keskpaika suundus, ei olnud see vist päris nii mõeldud. Seisin koletu, popkunstist ja tehnoloogilisest masina-esteetikast inspireeritud hoone ees, püüdes dekodeerida seda rajameistri mõtet, millist osa siin ikkagi katakombideks tituleerida. Liikusin mööda hüva kätt maja külge mööda, kuniks kentsakas majutushoone, mille esimese korruse numbritubadesse läbi teise korruse pääseb, paljastas oma kõhualuse. Massiivsete lülide vahelt pääses ungastesse, kus toimetasid näiteks saiaveo autod ... või orienteerujad, kes puurisid pilguga läbi iga lülisamba vahe, et leida sealt, endiselt, ikka, täiesti maniakaalselt, see piiksuv tähis. Loodetavasti ei põhjustanud nad kõhtjalgsele elukale liialt kõdi.
Ja missugune huvitava konstruktsiooniga taguots, mida sundis imetlema sinna paigutatud viimane punkt.
Helbeid langes ikka. Stardi- ja finišiplats oli täitunud labürindist ning varjuderiigist õnnelikult tulema saanud kogukonnaliikmetega. Neil olid emotsioonid. Kõverused rutiinis.
Bravissimo!
* * *
Vahel võib unistada paremast linnast, kus erinevad linnatükid on mõnusas ühenduses, näiteks mõne poolaka vaimu läbi - PIRITA TOP AS A BRIDGE.
* * *
Juba jupp aega tagasi sattusime pesakonnaga rutiinist välja Jannseni tänava kandis, mis on segastel asjaoludel senimaani ülestähendamata jäänud. Kui teised pereliikmed kulgesid õigetpidi maailmas, siis mina proovisin peegelpildiga hakkama saada. Eks sealt vaatab ikka valus tõde vastu. Kehalise reaalsuse kõige kiretum sõnum.
* * *
Ameerika tühjusest olen siirdumas Itaalia küllusesse. Sügisel andsime Jaaniga end üles itaalia keele kursustel. Oeh, kui vaevaliselt läheb. Põhjamaine temperament on puudlik selles keeles suhtlemiseks. Kehakeel ei tule kuidagi järele, sõnadest muidugi rääkimata.
Pärast indiaanlasi tuli lugemislauale Italo Calvino "Kui rändaja talvisel ööl". Algul ma mõtlesin, kuhu ma sattunud olen. Üpris veider viis lugeja lollitamiseks. Meisterlikus vormis lollitamiseks, kus lõpuks naudid seda narratiividest läbi kõndmist - just see tunne mul tekkis - jalutad läbi loo ja lugu on nagu mingi võpsik või mets, või park või niit, millest läbi kõndida. Aga nii lihtsalt see rändamine ei lähe: "... asi on selles, et ma leian päevavalguses - selles üleujutavas, kahvatus, peaaegu varjudeta valguses - pimedust, mis on veelgi sügavam kui öösel." Või "Minevik on nagu paeluss: see kasvab üha pikemaks ja kannan seda enda sees rullis". Või mõttekäik: "Kõige rohkem sarnanevad vahekord ja lugemine seetõttu, et nendes avanevad aeg ja ruum, mis erinevad mõõdetavast ajast ja ruumist". Ihh-ihh, milleks mulle küll see lugemine. Või vahel hoopis "Lendamine vastandub reisimisele: sa ületad tühemiku ruumis, kaod tühjusesse, lepid sellega, et sa ei ole kuskil aja jooksul, mis on samuti teatud tüüpi ajaline tühimik; seejärel ilmud sa uuesti välja mingis paigas ja mingil ajal, mis ei ole vähemalgi määral seotud sinu kadumise koha ja hetkega. Mida sa siis vahepeal teed?" Eks loen ikka.
Selle peale otsisin riiulist Calvino "Nähtamatud linnad" ja lugesin need uuesti läbi. Harva, väga harva kui ma midagi uuesti pihku võtan. " ... vaid läbipõletatud elude kärsahaisust moodustub linnade kohale korbakiht, käsn, pungil elulist ainet, mis enam ei voola, ummik minevikust, olevikust, tulevikust, mis halvab näilisse liikumisse tardunud eksistentse: selle leiadki sa rännutee lõpul." Oi, miks mul küll tulid seda 1972. aastal kirjutatud lauset lugedes silmade ette, need silmadega nutifonidesse kinnikasvanud kodanikud, kes meie ümber ringi liiguvad. Vahel, mõnes ooteruumis, arstil, lennujaamas, olen avastanud, kui agressiivselt saab tänapäeval enda ümber olevaid kodanikke jõllitada. Nad mind ju ei näe.
Nujaa, aga Jan Kaus on kirjutanud "Tallinna kaardi". Nähtamatud Tallinna tänavad? Ei. Mingid kübemed. Ja midagi on pooleli jäänud. Lugemise lõpuks tahaks ju kuskile kohale jõuda.
Ja Petrone Print hoolitseb selle eest, et kõik eestlased kes kuskil käivad, saavad kirjanikeks. Vähemalt vormiliselt. Kui hoiad peos järjekordset "Minu ...". Kristiina Praakli "Minu Itaalia". Oleks võinud ikka nimetada täpsemalt, minu Genova. Aga selle sarja üllitistest pole ma ammu juba rahuldust leidnud.
Vahel raiskan nädalavahetuse enesehävituslikus suhtes mõne põnevikuga, näiteks Micheal Mortimer "Põgenemine Paradiisist" - uhh, kiire ja halb suhe. Mis jõudis ikka, loomulikult, oma tegevustikuga Rooma, seal hulgas katakombidesse.
* * *
Naljakas on aga see, et tuleb ette päris mitu itaallast, kes on tulnud elama sealt päikseküllaselt ja ilusalt maalt, siia, kõledasse ja halba Eestisse, nagu võiks arvata kõiksugu prevalveerivate arvamuste ja kirjutiste põhjal (n Sirbi esseekonkurss "Mis on Eesti riigi mõte?"). Aga seal pidi lihtsalt kõik väga nõme ja mõttetu olema.
Maailmas on liiga palju inimesi. Eestis on vähe. Ja mulle tundub, et see ongi üks Eesti riigi mõte - vähe inimesi. Kuigi, jah, sama mõte on ilmselt sel juhul ka näiteks Lõuna-Dakotal.
* * *
Ai-jaa, o-hooaja kokkuvõtte klõbistamiseks leian vast mõnel õhtul veel aega.
Comments
Raamatuks vormituna ootan tihtipeale üpris eklektiliseks kiskuva ümberjutustuse asemel siiski mingit lugu. Mingit põhjust, mis oleks enamat lihtsalt sihtkohas viibimisest ning mis tasasemalt või äkilisemalt lahti rulluks.
Suhet oma valitud elu- ja või tööpaigaga, selle koomikat ja traagikat. Loodan näha seda reljeefset jälge, mida asupaik kirjutajasse on jätnud õppides nii tundma linnu ja maid ja selle inimesi.
Seda kõike jääb vahel "Minudes" tiba väheks. Ilmselt otsin liiga palju raamatu pealkirja teist poolt, kui sõna "minu" kallutab rõhu pigem jutustajale endale. Võib-olla on häda selles, et "minude" erakordsus jääb oluliselt alla paiga erakordsusele ning tulemus on tasakaalust väljas. Läbi "minude" ajas kulgemise, mis lõpuks ongi ühetaoline, tahaks rohkem välja õngitseda kulgemise ruumist.
Lõpuks on kõik ju subjektiivne, kelle lainele jõuad ja kelle omale nii väga mitte.
Eile alustasin "Minu Peterburiga". On, tõesti nauditav.
Varasematest meenub mingis meeli positiivselt ärritanud võtmes "Minu London" ja "Minu Stockholm". "Minu Jaapan" oli kõvasti parem kui "Minu Tokyo". Kuid palju "Minusid" on läbi võtmata, et arvestatavat arvamust välja paisata.