kuubik ja kuju
Novembrituul rullib majade ümber vedelema jäänud lehti, kuigi novembrivihm on üritanud neid juba pikalt maad ligi puruks litsuda. Poril ja pimedusel laseb vaid korraks vahet teha mõnikord välja ilmuv kookus päike.
Sellisel aastaajal otsib miski su sees sääraseid etsi kirjeldatud pisikesi tühiseid hetki, lootuses põrgata kokku mõne kuulamisväärsusega. Vahel segunevad päris hetked unistustega ja hakkavad oma uut elu elama, nõudes ruumi päris maailmalt.
Vahel tuleb päris maailm siin ja praegu, natuke katki teha. Ja kui muud ei saa, siis kolmapäeva õhtune Kadaka mets kuubikuks keerata.
Selle ruumikõverusega hakkama saamiseks kulus mul üle tunni. Kuskil viienda punkti juures sai kuubiku maailm nii palju selgeks, et kui punkti tahukalt kätte leidsin, siis juba teadsin, ahah see on too tükk, see on umbes tolles sektoris ja ruuttahukat mööda kulgemine ei olnud enam nii kaelamurdev.
Eriti teleporteerumist nõudvaks osutus kolmandasse punkti pääsemine, sest kogu vaimu jõudu kasutades, ei hoomanud me Triinaga kumbki teises punktis olles, kuidas edasi minna. Eriti eksitav oli kolmandasse punkti suubuv punane joon, mis tuli justkui otse kaardi alt. Viska seda täringut, kuidas tahad, mitte kuidagi ei näe võimalust sellisest suunast peale lennata. Lõpuks mööda kuubi külgi maapinda lahti lappides sain kohale. Päris naljakas, kusjuures Triina pani hoopis mingit teisi servasid pidi ajama - justkui üks oleks ilma omale ühtpidi ette keeranud ja teine teist.
Eks mõne punktiga tuli maailma avastamist veel, aga 10st punktist 11sse minnes suutsin juba mööda majanurki liikumisest lahti öelda ja otsemaid trajektoore kasutama hakata.
Võib-olla muutusin ise tervemaks, kui lõpuks kuubist pääsesin.
* * *
Lapsevanemana näib pidevalt, et järeltulijal kipub elutarkustest ikka vajaka jääma ja noid tuleks lõputult veel nii- ja naapidi jagada. Kuniks mõni hetk viib tõdemuseni, et nüüd vist aitab. Nüüd vist küll aitab.
Seisan Viimsi mõisa pargis. Vaatan läbi Maria ja Johann Laidoneri negatiivi ... jah, nüüd on vist kõik tehtud. Selle lapsega.
See laps proovis II kursuse tudengina koos oma partneriga näppu ühel ideekonkursil. Nüüd seisab nende idee Randvere tee ääres.
Kõigi oma valu ja vaevadega. Kui nad mulle oma visandeid kaeda tõid, siis võttis kulmu kortsutama, aga millegipärast tundus, et seda kassid ostaksid. Soovitasin soojalt mõne 'kivi' mehega rääkida, kes oskaks kinnitada, kas sellist asja päriselt ka teha saab. No igaks juhuks.
Sai.
Lõpuks on sel puhul ju kõik nii subjektiivne. Mis žüriiliikmetel täpselt meeltes mõlkus kui nad 18 töö hulgast tolle just valisid. Tudengid ise olid sama ehmunud kui auväärsed ülejäänud osalejad.
Mulle meeldib see kuju. Justkui saaks olla kuidagi vastupidi. Mulle meeldib selle kuju usk, et kahekesi on kergem. Juss ja Maria nimetasid oma töö märksõnaga 'Taaskohtumine'. Selline noore, eluhakatuses oleva inimeste uljus ja naiivne veendumus igavese kooselu võimalikkusse. Või vastupidi - kuitahes napiks, vaevaliseks, lootusetuks võib kahe inimese tee koos kulgemiseks siin ilmas ka kujuneda, ükskord saadakse ikka kokku.
Lihtsalt, sel kujul on lugusid jutustada. Narratiive kerib poris ja päikeses. Iga üks või õigemini iga paar, teab neid endi omi küll.
Mööda tuhisev liiklus, elu tormlemine ei morjenda. Kui sul on keegi, kellega lugusid jagada või koos tühiseid hetki otsida, millest kuulmisväärsed lood kooruma hakkavad.
Ja see Rotary klubi hiljem juurde sokutatud pink. See jätab ka pealtvaatajatele ja -kuuluajatele ruumi.
Mõni öine foto - http://www.tallinncity.ee/2602830/2632664
Mõni tudengi küsitud mõte, mis nad ise asjast arvavad - http://avalikruum.blogspot.com/2013/11/intervjuu-mariafreimanni-ja-juhan.html
Sellisel aastaajal otsib miski su sees sääraseid etsi kirjeldatud pisikesi tühiseid hetki, lootuses põrgata kokku mõne kuulamisväärsusega. Vahel segunevad päris hetked unistustega ja hakkavad oma uut elu elama, nõudes ruumi päris maailmalt.
Vahel tuleb päris maailm siin ja praegu, natuke katki teha. Ja kui muud ei saa, siis kolmapäeva õhtune Kadaka mets kuubikuks keerata.
Võib-olla muutusin ise tervemaks, kui lõpuks kuubist pääsesin.
* * *
Lapsevanemana näib pidevalt, et järeltulijal kipub elutarkustest ikka vajaka jääma ja noid tuleks lõputult veel nii- ja naapidi jagada. Kuniks mõni hetk viib tõdemuseni, et nüüd vist aitab. Nüüd vist küll aitab.
Seisan Viimsi mõisa pargis. Vaatan läbi Maria ja Johann Laidoneri negatiivi ... jah, nüüd on vist kõik tehtud. Selle lapsega.
See laps proovis II kursuse tudengina koos oma partneriga näppu ühel ideekonkursil. Nüüd seisab nende idee Randvere tee ääres.
Kõigi oma valu ja vaevadega. Kui nad mulle oma visandeid kaeda tõid, siis võttis kulmu kortsutama, aga millegipärast tundus, et seda kassid ostaksid. Soovitasin soojalt mõne 'kivi' mehega rääkida, kes oskaks kinnitada, kas sellist asja päriselt ka teha saab. No igaks juhuks.
Sai.
Lõpuks on sel puhul ju kõik nii subjektiivne. Mis žüriiliikmetel täpselt meeltes mõlkus kui nad 18 töö hulgast tolle just valisid. Tudengid ise olid sama ehmunud kui auväärsed ülejäänud osalejad.
Mulle meeldib see kuju. Justkui saaks olla kuidagi vastupidi. Mulle meeldib selle kuju usk, et kahekesi on kergem. Juss ja Maria nimetasid oma töö märksõnaga 'Taaskohtumine'. Selline noore, eluhakatuses oleva inimeste uljus ja naiivne veendumus igavese kooselu võimalikkusse. Või vastupidi - kuitahes napiks, vaevaliseks, lootusetuks võib kahe inimese tee koos kulgemiseks siin ilmas ka kujuneda, ükskord saadakse ikka kokku.
Lihtsalt, sel kujul on lugusid jutustada. Narratiive kerib poris ja päikeses. Iga üks või õigemini iga paar, teab neid endi omi küll.
Mööda tuhisev liiklus, elu tormlemine ei morjenda. Kui sul on keegi, kellega lugusid jagada või koos tühiseid hetki otsida, millest kuulmisväärsed lood kooruma hakkavad.
Ja see Rotary klubi hiljem juurde sokutatud pink. See jätab ka pealtvaatajatele ja -kuuluajatele ruumi.
Mõni öine foto - http://www.tallinncity.ee/2602830/2632664
Mõni tudengi küsitud mõte, mis nad ise asjast arvavad - http://avalikruum.blogspot.com/2013/11/intervjuu-mariafreimanni-ja-juhan.html
Comments