Kaugel kevadest
O-spordi madalseisu aitab korvata võimalus vehkida suuskadel, või vähemalt üpris nii nägi see välja seekord Alutaguse maratonil. Või kuidas läbida uisusuusaliku pidamisega 20 kilomeetrit klassikatehnikas kui paaristõuge ei ole jõukohane mitte rohkem kui sajakonnaks meetriks.
Viis esimest kilomeetrit tegutsesin nagu Alberti isa 'Leiutajateküla Lottes' leiutades uusi viise liikumaks nullpidamisega, kuid kogu selle rahmeldamise tulemusena hakkas nii palav, et TPni jõudmise seadis kahtluse alla tekkinud vedelikupuudus. Nii võtsin tempo täiesti maha ja keskendusin üdini lummava looduse nautimisele, püüdes samal ajal siiski ennast suusarajal rohkem edaspidi kui tagaspidi edasi liigutada. Ning oletades, et Jaanil on kaks korda pikemal rajal üpris tõenäoliselt sama suusk kui mul, siis kiiret päralejõudmisega ei olnud. Ja lõppeks libisemisega ei olnudki muret, oli siis rajapõhi jäine või värske lumene. Liikusin talvevaikuses, mille ainukeseks heliks olid puude okstelt maha ja vahel ka pähe potsatavad lumemütsakad.
Tõsi, umbes 11ndal kilomeetril olevasse kosutuspunkti jõudnud, jälgisin murelikult silmanurgast neid esisaja mehi, kes olid vahepeal 20 kilti ära uhanud ja mööda tuhisedes ainult vett nõudsid, mõttega et kuda ma neile ette kakerdama nüüd lähen. Võtsin lahke sõdurpoisi käest veel ühe topsi isostari jooki ja parasjagu meeste vahe saabudes sööstsin käärsammus minema. Kui rada oli allpoole kaldu, siis lükkasin parempoolsel kilpkonnadele mõledud rajal rahulikult hoogu, aga nii kui rada juba õige pisut ülespoole kiskus, siis tippsin käärsammu raja peal või raja kõrval pehmes lumes. Mõnes kitsamas tõusulõigus, kus kaks rivi kõrvuti ei mahtunud, lasin tropi mööda ja sööstsin siis nii kuidas seal siledaks tambitud märjal lumel pidama saada jaksasin üles, et laugemal osal kilponna rajale tagasi kobida.
Enamus möödauhanud tüüpe tegelevad muul ajal ilmselt rinnuliujumisega, nii palju paaristõuget pole ma enne näinud. Alternatiivne liikumisviis oli suuskadega jooksmine. Kuna ma rinnuliujumisega ei tegele ja suuskadega jooksmist just tihti ette ei võta, siis jalutasin suuskadega. Viimased viis kilomeetrit ei olnud isegi mitte enam jalutamine, see oli enda mõttejõul mööda suusarada edasi nihutamine.
Jaani nädalavahetuse horoskoop, et võid kohata mõnda müstikut, kes räägib sulle päris imelikke asju, realiseerus Tiit Peki näol finishijärgselt, kui ta pajatas pidamisesest, mida saanuks saavutada liivapaberiga. Eks ole, meile kes me olime selle asemel, et tööriistakarbist tükk liivapaberit ära tarvitada, lasknud oma suusad hea hinnaga ühes pealinna spordipoes ettevalmistada, mõjus antud teemaarendus sel hetkel kui astroloogide töömaile kuuluv.
Nalajaks on see, et võhma nagu ei kulundki, ainult mingid täiesti veidrad kohad on kanged - näiteks tallaalused, mis on ilmselt üritanud siiski pingeliselt maaga kontakti saavutada ja õlanukid, mis on teinud ma ei teagi mida.
Või nagu üks naine stardi eel oma suuski määrivale mehele ütles, et tee, mis sa teed, niikuinii saad pärast sõimata. Karta on, et eile said kõik kõiki sõimata, sealhulgas iseennast, mis puutus suuskade pidamist. Aga muidu oli ilus. Värske +1 kraadine lumi kleepus kaunilt puudele ja vaated olid rabavalt hurmavad.
* * *
Muidu, muidu on kevad siiapoole teel, juba rohkem kui nädalajagu päevi tagasi, ärkasin üles akna taga sirtsuva linnukese vidina peale. Ets kirjutab rogaini maastikest. Ise hääletasin EM 2014 osas järjekorras - Iisrael, Eesti, Ukraina. Kuigi kirjeldatud Ukraina maastik tundub omamoodi eriline, siis see paikkond lihtsalt ei köida. Raske seletadagi, miks või mis võiks selle köitma panna.
Omal maal on muidugi alati soe tunne omades soodes sulistada, aga eks ole ka juba sumatud. Ja just see sama, et ega Läti, Leedu ja lähi Venemaa koprad just oluliselt ei erine meie omadest.
Iisreal on kaugel ja sõit sinna ei ole odav. Kuigi nii SAS kui Finnair on lubanud sellest kevadest Tel Avivi vastavalt Stockholmist ja Helsingist lennud käima panna. Valikud suurenevad. Samuti teevad jätkuvalt just märtsis reisibürood otselende, küll riigi lõunatipus asuvasse puhkekuurortisse Eilatisse. Vahemaad on seal aga nii väiksed, et vaeva rendiautoga kulgeda pole. Iseasi on pidevalt pinges poliitika, kunagi ei tea, millal ja mille peale pommirahe Gaza sektorist tihedemaks minna võib.
Maastikuliselt vahemereline - lagedad kiviklibused alad vahelduvad suurte kultiveeritud aladega, omakorda mägisemate ja tiheda ja kohati teravaokkalise taimestikuga. Märtsis ei ole selles osas veel kõrvetavat kuuma erinevalt Negevi kõrbest. Mullused sealt kandi rogaini muljed ja veel varasemaid o-maastikumuljeid. Kevadiseks päikselaksu saamiseks ei ole see paik üldse mitte paha.
Lõuna-Dakota kohta hakkasin sügisel uurima. Ameerika manner on meie poolt siiamaani päris avastamata. Suur osa teadmisi piirdub Hollywoody toodangust ja mõne tuttava reisimuljetest. Kui ma pereringis alustuseks küsisin, kes teab midagi Lõuna-Dakotast, oli muidugi Juss see, kes suutis pakkuda, et Rushmore'i mägedesse on raiutud nelja presidendi reljeefid. Egas midagi, hakkasin otsast guugeldama ja nii tellisin alsutuseks kohalike huviväärsuste kohta ka tasuta pakutud materjali - tõsi, kui tellimislehel platooniliselt aadressi juures osariigi valima pidin, siis lootuses, et Alaska post andestab kui ta kummalisi saadetisi saab, jõudis lubatud kahe nädala sees matrejal ilusti pärale.
Eks näis, kas hakkab minema. Aega veel on. Muude asjade vahel püüan seniks teiste abil seda maad otsast avastada - Siim Holvanduse "Kõlupead Ameerikas" liikusid sealt küll mööda, kuid leidsin Sirje Kiini "Kas Ameerika on olemas?" kes kirjeldab üllatuslikult just oma sinna osariiki kolimist, tõsi ida serva Sioux Fallsi lähedale, samal ajal kui rogain on hoopis lääne servas. Ometi, aimu miljööst ja oludest annab seegi. Sirje kirjeldustest jääb küll mulje, et valitud rogaini aeg on potnsiaalselt keset kõige jubedamat kuumust.
Viis esimest kilomeetrit tegutsesin nagu Alberti isa 'Leiutajateküla Lottes' leiutades uusi viise liikumaks nullpidamisega, kuid kogu selle rahmeldamise tulemusena hakkas nii palav, et TPni jõudmise seadis kahtluse alla tekkinud vedelikupuudus. Nii võtsin tempo täiesti maha ja keskendusin üdini lummava looduse nautimisele, püüdes samal ajal siiski ennast suusarajal rohkem edaspidi kui tagaspidi edasi liigutada. Ning oletades, et Jaanil on kaks korda pikemal rajal üpris tõenäoliselt sama suusk kui mul, siis kiiret päralejõudmisega ei olnud. Ja lõppeks libisemisega ei olnudki muret, oli siis rajapõhi jäine või värske lumene. Liikusin talvevaikuses, mille ainukeseks heliks olid puude okstelt maha ja vahel ka pähe potsatavad lumemütsakad.
Tõsi, umbes 11ndal kilomeetril olevasse kosutuspunkti jõudnud, jälgisin murelikult silmanurgast neid esisaja mehi, kes olid vahepeal 20 kilti ära uhanud ja mööda tuhisedes ainult vett nõudsid, mõttega et kuda ma neile ette kakerdama nüüd lähen. Võtsin lahke sõdurpoisi käest veel ühe topsi isostari jooki ja parasjagu meeste vahe saabudes sööstsin käärsammus minema. Kui rada oli allpoole kaldu, siis lükkasin parempoolsel kilpkonnadele mõledud rajal rahulikult hoogu, aga nii kui rada juba õige pisut ülespoole kiskus, siis tippsin käärsammu raja peal või raja kõrval pehmes lumes. Mõnes kitsamas tõusulõigus, kus kaks rivi kõrvuti ei mahtunud, lasin tropi mööda ja sööstsin siis nii kuidas seal siledaks tambitud märjal lumel pidama saada jaksasin üles, et laugemal osal kilponna rajale tagasi kobida.
Enamus möödauhanud tüüpe tegelevad muul ajal ilmselt rinnuliujumisega, nii palju paaristõuget pole ma enne näinud. Alternatiivne liikumisviis oli suuskadega jooksmine. Kuna ma rinnuliujumisega ei tegele ja suuskadega jooksmist just tihti ette ei võta, siis jalutasin suuskadega. Viimased viis kilomeetrit ei olnud isegi mitte enam jalutamine, see oli enda mõttejõul mööda suusarada edasi nihutamine.
Jaani nädalavahetuse horoskoop, et võid kohata mõnda müstikut, kes räägib sulle päris imelikke asju, realiseerus Tiit Peki näol finishijärgselt, kui ta pajatas pidamisesest, mida saanuks saavutada liivapaberiga. Eks ole, meile kes me olime selle asemel, et tööriistakarbist tükk liivapaberit ära tarvitada, lasknud oma suusad hea hinnaga ühes pealinna spordipoes ettevalmistada, mõjus antud teemaarendus sel hetkel kui astroloogide töömaile kuuluv.
Nalajaks on see, et võhma nagu ei kulundki, ainult mingid täiesti veidrad kohad on kanged - näiteks tallaalused, mis on ilmselt üritanud siiski pingeliselt maaga kontakti saavutada ja õlanukid, mis on teinud ma ei teagi mida.
Või nagu üks naine stardi eel oma suuski määrivale mehele ütles, et tee, mis sa teed, niikuinii saad pärast sõimata. Karta on, et eile said kõik kõiki sõimata, sealhulgas iseennast, mis puutus suuskade pidamist. Aga muidu oli ilus. Värske +1 kraadine lumi kleepus kaunilt puudele ja vaated olid rabavalt hurmavad.
* * *
Muidu, muidu on kevad siiapoole teel, juba rohkem kui nädalajagu päevi tagasi, ärkasin üles akna taga sirtsuva linnukese vidina peale. Ets kirjutab rogaini maastikest. Ise hääletasin EM 2014 osas järjekorras - Iisrael, Eesti, Ukraina. Kuigi kirjeldatud Ukraina maastik tundub omamoodi eriline, siis see paikkond lihtsalt ei köida. Raske seletadagi, miks või mis võiks selle köitma panna.
Omal maal on muidugi alati soe tunne omades soodes sulistada, aga eks ole ka juba sumatud. Ja just see sama, et ega Läti, Leedu ja lähi Venemaa koprad just oluliselt ei erine meie omadest.
Iisreal on kaugel ja sõit sinna ei ole odav. Kuigi nii SAS kui Finnair on lubanud sellest kevadest Tel Avivi vastavalt Stockholmist ja Helsingist lennud käima panna. Valikud suurenevad. Samuti teevad jätkuvalt just märtsis reisibürood otselende, küll riigi lõunatipus asuvasse puhkekuurortisse Eilatisse. Vahemaad on seal aga nii väiksed, et vaeva rendiautoga kulgeda pole. Iseasi on pidevalt pinges poliitika, kunagi ei tea, millal ja mille peale pommirahe Gaza sektorist tihedemaks minna võib.
Maastikuliselt vahemereline - lagedad kiviklibused alad vahelduvad suurte kultiveeritud aladega, omakorda mägisemate ja tiheda ja kohati teravaokkalise taimestikuga. Märtsis ei ole selles osas veel kõrvetavat kuuma erinevalt Negevi kõrbest. Mullused sealt kandi rogaini muljed ja veel varasemaid o-maastikumuljeid. Kevadiseks päikselaksu saamiseks ei ole see paik üldse mitte paha.
Lõuna-Dakota kohta hakkasin sügisel uurima. Ameerika manner on meie poolt siiamaani päris avastamata. Suur osa teadmisi piirdub Hollywoody toodangust ja mõne tuttava reisimuljetest. Kui ma pereringis alustuseks küsisin, kes teab midagi Lõuna-Dakotast, oli muidugi Juss see, kes suutis pakkuda, et Rushmore'i mägedesse on raiutud nelja presidendi reljeefid. Egas midagi, hakkasin otsast guugeldama ja nii tellisin alsutuseks kohalike huviväärsuste kohta ka tasuta pakutud materjali - tõsi, kui tellimislehel platooniliselt aadressi juures osariigi valima pidin, siis lootuses, et Alaska post andestab kui ta kummalisi saadetisi saab, jõudis lubatud kahe nädala sees matrejal ilusti pärale.
Eks näis, kas hakkab minema. Aega veel on. Muude asjade vahel püüan seniks teiste abil seda maad otsast avastada - Siim Holvanduse "Kõlupead Ameerikas" liikusid sealt küll mööda, kuid leidsin Sirje Kiini "Kas Ameerika on olemas?" kes kirjeldab üllatuslikult just oma sinna osariiki kolimist, tõsi ida serva Sioux Fallsi lähedale, samal ajal kui rogain on hoopis lääne servas. Ometi, aimu miljööst ja oludest annab seegi. Sirje kirjeldustest jääb küll mulje, et valitud rogaini aeg on potnsiaalselt keset kõige jubedamat kuumust.
Comments