Suves käimine Hazoreas
Why Orienteering in Israel?
When it is snowing in Europe it is time for orienteering in Israel.
Nii küsib ja vastab oma kodulehel Iisreali orienteerumisliit. Ja kui teil on kõhklusi heebreakeelse detailinfo lahtimõtestamisel, siis kasutage google'i tõlki, soovitavalt inglise keelde :)
Ja kui teil on ikka kahtlusi, siis kirjutage väljapakutud aadressil ja te saate vastuseks "Welcome to our sunny country. Start time 9-11 am. The event center is in the Kibutz Hazorea at the stable (you will see the signs)"
Tõsi, kohale jõudes oli pisut raskusi keskusesse viitavate märkide lahtikodeerimisel, aga kui ees sõitis masin, millel peal kaardiga jalgratas, siis järele talle ja kibutsi keskväljakul võttis vastu meeldiv südasuvine päevakukeskus. Tundsin seal murul tammudes end justkui Eestimaa juulikuisesse leitsakusse sattunu, kus õhustikule tooni andmas omavahel mõnusalt muljetavad orienteerujad.
Selles riigis ei ole inglise keeles enda selgeks tegemine probleem, ilmselt mitte ka vene keeles ja ilmselt mitmes muuski keeles. I maailmasõja ajal oli riigis ~85 000 juuti, nüüd üle 6 miljoni. Kohustuslik sõjaväeteenistus toimib nagu üks suur immigrantide sulatuskatel, millest väljutakse juba heebrea keelt tonkava Iisreali kodanikuna.
Loovutasime 30 seeklit (umbes 90 krooni), et tavapärasele kompostrikaardile oma heebreakeelse nime kõrvale lasta stardiaeg kirjutada ning kibutsi vahel orienteeruma asuda. Radu oli valida kolm - lühike (3,2km), keskmine (4,5km) ja pikk (5,3km). Klassid nagu teemaks ei olnud, või olid.
Meeldiv oli kaarti kätte võttes tõdeda, et valitseb vähemalt üks rahvusvaheline keel, mis arusaadavalt kõneleb. Kaart oli väga täpne, punktid ise lihtsalt leitavad. Konkreetne maastik oli säherdune combo - pool kaardist kibutsi territoorium nagu sprint ja teine pool tehnilisem ja füüsilisem mäemügarik, kohati päris tiheda (ja okkalise) alustaimestikuga ning tiba sama kaljune kui Soomes. Ometi põhjamaisest nii erinev taimestik - alpikannid ning mitmed muud potililled õitsemas pikaokkaliste mändide all, aedades varju pakkumas sidrunid, apelsinid, mangod, õigupoolest kõikmõeldavad puuviljapuud. Mäe otsast avanesid vaated kaugele üle põldude ja metsade.
Kibuts on elamisviis umbes 4% elanikkonnast ja kujutas ennast suvilasuuruste majadega küla, kus iga hoone ümber oli väike rikkaliku taimestikuga aiake. Elatatakse ennast igasuguse põllumajandusliku toodangu produtseerimisega. Müügitulu kasutamise üle toimuvat iganädalsed koosolekud.
Veidi veider oli, et joosti läbi aiakeste ja lausa üle terasside. Paar punktigi olid nö majakese taga hoovis, õunapuu all vms. Et kui ühisomand.
Ega raatsinudki rada läbi tormata, aeg kulus ringi vahtimisele ja imestamisele looduse ja elukorralduse üle. Kuidagi veider oli leida end päikselisest suvest ning mõte kodus valitsevast lumest, jääst ja miinuskraadidest näis irratsionaalne. Päike küttis männimetsa mõnusalt lõhnama, madalamates kohtades lõhnas pori järgi. Palju oli peresid ja lastegruppe kambas orienteerumas. Profimad jooksid oma EMIT'iga.
Rajalt tulnuile pakuti vett, teed, kohvi, jogurtit, värskeid apelsine, küpsiseid. Finishist toodi järjest kompostrikaarte, millelt tulemused kiirelt arvutisse toksiti ja parematele olid karikadki valmis pandud.
Õigupoolest peab Isreali orinteeruma minnes siiki mõnede riiki puudutavate iseärasustega arvestama.
2009/4 "Orienteerujas" kirjutab Margus Hallik mullusest ratta MMst Pühal Maal ning äratundmist jagub.
Normaalne küsimus kinnipidanud politseiniku poolt on "Are you tourist?" ning jaatava vastuse peale lubatakse lõdva käeviipega edasi sõita. Huvitav, milline oleks olnud vale vastus. Dick Winter oma "Culture Shock! Isreal" kirjutises peab selle maa kodanikke maailma õudsaimateks autojuhtideks (pisut etteplaanimata kombel õnnestus mulgi sellesse seltskonda kuuluda, et mitte öelda, Jaan jättis lihtsalt oma load maha ning pimedas Jeruusalemmas hotelli otsimine ning liiklusummikute lahtiharutamine on omamoodi elamus) - kiiruseületamine kümnetes kilomeetrites, kurvide ideaaltrajektooril läbimine, kiirteel paremalt teepeenraalt mööda uhamine, möödasõidu alustamine kurvilisel mägiteel, siis kui see parasjagu lihtsalt pähe tuleb - on normaalne ning suur liiklussurmade arv ei olevat kõige tähtsam probleem riigis, mis oma naabritega pidevas sõjas on.
Riigist lennukiga väljudes ei pääse tõsisest ristküsitlusest oma liikumiste ja kontaktide kohta sealviibimise ajal. Tavapärane on oma pagas detailideni lahti pakkida, et seda saaks üksipulgi läbi vaadata. Harv pole ka fotokas, telefonis, arvutis olevate piltide ettenäitamine. Naaberriikidesse Iisreali numbrimärki kandva autoga ei sõideta. Linnapildis kulgevad noorteekskursioonid, püssimees ees ja taga. Massada kindlusest tormavad võidu alla Iisreali noored, vormirõivas, püssid õlal. Surnu mere äärde randa pääseb läbi kontrollposti, kes rõõmsalt uurib, kas kõik on OK. Jerusalemma vanalinnas kohtab pidevalt täisvarustuses sõdurirühmasid ning kui sa juudi peakattega araabia poolele satud, siis hakkavad kivid lendama. Tel Avivi kohalikud kuulavad hommikul enne tööleminekut lisaks ilmaennustusele ka milliseid teid ja linnaosi tasuks täna vältida. Gaza sektorist, millest 15km kauguselt mööda sõitsime, lendavad aeg-ajalt välja raketid ja vastupidi käiakse seal mõnd relvaladu või mida iganes sodiks pommitamas. Helikopetripatrullid lendavad regulaarselt üle pea. Teisisõnu, Hazorea kibutsis veedetud nii tuttavlikult mõnusast, laisalt kulgevast suvepäevast on lihtne maal ringi rännates sattuda kuhugi poliitika ja ususõdade vahele.
Sa võid seal seda kõike muidugi üritada eirata, püüda turisti kombel silmad kinni, vaatamiseks ja katsumiseks väljapandud linnukesi oma reisilisti koguda, aga sa ei saa. Selle riigi kihilisus ei jäta ükskõikseks turismiatraktsioonide nautijaks. Usk, kultuur, poliitka, igapäevane olme ja elutavad, ajalugu, rahvas, loodus - need on üksteist mõjutavad ja läbipõimunud, kuid samas isesesivalt põhjalikeks arutlusteemadeks kiht haaval lahtivõetavad. Legendide, müütide, arusaamade hulk sellest paigast on enneolematu. Kogudes enne minekut sealkäinute muljeid, torkas silma, et kohad, mida külastati on paljuski samad ja tüüpilised, aga see, mida nähakse ja kuidas nähtut lahti tõlgendatakse, on kohati väga erinev. Eks see sõltugi siis sellest, millises kihis nö liigutakse, mida oskad ja oled võimeline nägema, mida oled otsima läinud.
Enne äraminekut lugesin ühe õhtuga läbi justilmunud Yasmina Khadra "Plahvatuse". See on justkui etüüd, etüüd ühest võimalikust elust sealkandis sündinuna, kahe plahvatuse vahel. Seal kohal olles oli raske endale tunnistada, et sellised elud on siinsamas, su kõrval ja ümber. Igal hetk andis võimaluse kohata väga erinevat energiat kiirgavaid elusid.
Endiselt sambla ja kuuse usku, ei kiskunud kuumavasse rahvaste ja rännete ristteele suvesse jääma. Peagi, peagi, hakkab vast kodumaiste küngaste lõunapoolsetel orvanditel sammal lume alt välja tulema.
When it is snowing in Europe it is time for orienteering in Israel.
Nii küsib ja vastab oma kodulehel Iisreali orienteerumisliit. Ja kui teil on kõhklusi heebreakeelse detailinfo lahtimõtestamisel, siis kasutage google'i tõlki, soovitavalt inglise keelde :)
Ja kui teil on ikka kahtlusi, siis kirjutage väljapakutud aadressil ja te saate vastuseks "Welcome to our sunny country. Start time 9-11 am. The event center is in the Kibutz Hazorea at the stable (you will see the signs)"
Tõsi, kohale jõudes oli pisut raskusi keskusesse viitavate märkide lahtikodeerimisel, aga kui ees sõitis masin, millel peal kaardiga jalgratas, siis järele talle ja kibutsi keskväljakul võttis vastu meeldiv südasuvine päevakukeskus. Tundsin seal murul tammudes end justkui Eestimaa juulikuisesse leitsakusse sattunu, kus õhustikule tooni andmas omavahel mõnusalt muljetavad orienteerujad.
Selles riigis ei ole inglise keeles enda selgeks tegemine probleem, ilmselt mitte ka vene keeles ja ilmselt mitmes muuski keeles. I maailmasõja ajal oli riigis ~85 000 juuti, nüüd üle 6 miljoni. Kohustuslik sõjaväeteenistus toimib nagu üks suur immigrantide sulatuskatel, millest väljutakse juba heebrea keelt tonkava Iisreali kodanikuna.
Kibuts on elamisviis umbes 4% elanikkonnast ja kujutas ennast suvilasuuruste majadega küla, kus iga hoone ümber oli väike rikkaliku taimestikuga aiake. Elatatakse ennast igasuguse põllumajandusliku toodangu produtseerimisega. Müügitulu kasutamise üle toimuvat iganädalsed koosolekud.
Veidi veider oli, et joosti läbi aiakeste ja lausa üle terasside. Paar punktigi olid nö majakese taga hoovis, õunapuu all vms. Et kui ühisomand.
Rajalt tulnuile pakuti vett, teed, kohvi, jogurtit, värskeid apelsine, küpsiseid. Finishist toodi järjest kompostrikaarte, millelt tulemused kiirelt arvutisse toksiti ja parematele olid karikadki valmis pandud.
Õigupoolest peab Isreali orinteeruma minnes siiki mõnede riiki puudutavate iseärasustega arvestama.
2009/4 "Orienteerujas" kirjutab Margus Hallik mullusest ratta MMst Pühal Maal ning äratundmist jagub.
Olgu selleks siis Euroopa-pärane nizzaliku rannapromenaadiga Tel Aviv, lauskuurortlik sukeldusküla Elat, meeter aastas kahanev Surnu meri, müütiline kaljulinn Petras (küll Jordaania territooriumil), mõni vahemereäärne Rooma riigi aegne linn, patriootliku kasvatuse esidekoratsioon Massada kindlus, davidlynchilikult läbitav Negevi kivikõrb, maailmakeskpunkt Jeruusalemm või suvine orienteerumispäevak kibutsis.
Endiselt sambla ja kuuse usku, ei kiskunud kuumavasse rahvaste ja rännete ristteele suvesse jääma. Peagi, peagi, hakkab vast kodumaiste küngaste lõunapoolsetel orvanditel sammal lume alt välja tulema.
Comments