2x mittekohas

Kooljakuu sai otsa valge pöörisega.
Nädalavahetusel võis lumepuudris sumada lausa kahel päeval linnapiiri sisse jäävatel o-maastikel.  

Looritatud päike muutis looduse, mis Marc Augé kohaselt on oma üksilduses inimkonna vanim mittekoht, just selliseks paigaks millel on "millegi ootamise, millegi ootamatu juhtuda võimise poeetiline dimensioon."

Laupäeval Aigrumäel, taas formaadis topeltvalik. Kas selles enam ongi midagi ootamatut. Esimese ringi läbi sumanud, kulus teise ringi mittekattuvate etappide leiutamiseks aega ning ebapoeetilise ootamatuse pakkus hallollus, mis kaotas osad esimese ringi seosed. Hetkel mil jõudsin punkti 40, olin veendunud, et ei saa sealt liikuda 44sse, sest esimesel ringil juba tegin seda. Kuhu oli jäänud seos 42-44, mida tegelikult kasutasin, jääb teadmata. Kruttisin kaarti ja püüdsin leida lühimat pääseteed - nii saigi korra veel 41s käidud. Pärast kodus tuvastasin, et kõik oli õige ka ilma lisapunktita. Vahel mõni seos lihtsalt kustub ja tuleb leida ringi tee.

Pühapäev Rae rabas, formaadiks ennekohtamata loterii. Sellesse oli ootamatus juba sisse kodeeritud. Mis eluslooduses nägi välja selliselt, et umbes kaks korda neli punkti tuli leida kuidagi uduumbes, siiski piiratud alalt.

Rae raba on üpriski tihe männimets vaheldumas kuuse- ja kasepadrikutega lennuraja ja Ülemiste järve viiva kanali vahel. Lumises metsas puude vahel pugedes möirgasid kuskil kõrval ruleerivad lennumasinad ja jäi vaid loota, et mõne maanduva raudlinnu piloodiks pole poolakas või koondamisteadetega viimse piirini viidud kohaliku õhu piloot.

Pärast viiendat punkti tuli asuda õnnemängu kallale. Ausalt öelda ei olnud tugevat ideed, kuidas tõmmata võidupilet, kasutasin ettetammutud jäljerida, filosofeerides selle üle kuhu rajameister punkte võis sättida. Jäljed viisid kraavi mööda esimese punktini, jõudsin mingil määratlemata viisil teiseni. Kuniks taipasin legendi vaadata. Ahhaa, alles jäänud kahe punkti kohta üpris selge vihje. Ristküliku sees oli üpris lõplik hulk kraavide ristumisi.

Kümnendasse punkti minnes läksin kraavide lugemisega sassi. Teises ristkülikus oli taas paar kraavi risumist ja paar mida. Pidasin legendi joonistatud 41 ja 42 punkti selgitusi kõlviku piiri tähiseks. Neid juba jagus. Vihje - lääne pool - natuke aitas. 42 sai kätte, ikka ka jäljerida jälgides, aga 41 osas olin juba erinevaid metsaservi uurinud. Oodanud teda ühe ja teise kuuse tagant nähtavale ilmuvat. Lõpuks otustasin taas jälgedele rohkem tähelepanu pöörata, neid pidi kindlasti ka selless punkti viima, üks suund oligi, mida veel silganud polnud. Jõudsin vajaliku lagendikuni ja alles siis taipasin, et nendele olekski kohe tulnud keskenduda.

Viimaste punktide jaoks olin juba liialt 'kuuseke-kuuseke, kus sa küll peidad end' stiilis sumpamisest kurnatud. Lumi muutis iseenesest justkui lihtsa raja üpris füüsiliseks.

Sellel mittekohal oli poeesiat küll veidi rohkem pakkuda kui lennujaamal, kuabanduskeskusel, kiirteel ...