Tasuta jõululõhna U-kujulise õnne põhjas
Lõunakaarest saabunud madalrõhulohk lõpetas täna hommikuks kuu jagu kestnud valge talve.
Suhteliselt tööhullu kuu sisse on sattunud mõned jõuluteemalised väljaastumised - näiteks tasuta jõululõhna nuustamine, Kristiine keskuse sise-o silkamisel. Või vähemalt nii plinkis - "Jõululõhna TASUTA" - stardis punane tulikiri otse silma ühe spordipoe vitriinis. Või no mis aitakski juhtumisi 40+ kätte jäänud inimest U põhjast (sest teadlased olla kindlaks teinud, et inimesed on kõige õnnetumad just 40 ja 50 eluaasta vahel) rohkem üles kui pühapäevaõhtune siblimine kaubanduskeskuse jõululõhnalises õhustikus kontrollpunkte taga ajades.
Ühes jõulukuises Päevalehes veab Vahur Afanasjev mõttearendusi Mihkel Kunnusest ja Kunnusega ning mis siis ikka: "Sport olevat võimas teadvusseisundi teisendaja. Aeroobne trenn võib tekitada optimismi, mis ulatub loomaliku lollakuseni. Pärast trenni oled teotahteline, pole ei stressi ega empaatiat."
Keerad sedasi U kummuli ja muudad eluõnne hoopis Mmmmm...-kujuliseks.
Peab küll mainima, et tähiste leidmine keskuse korruste vahelt kulges konarlikult. Näiteks õnneliku lahenduse leidmiseks 1. jooksu neljandast viiendasse punkti läks üüratu aeg. Selle ajaga oli U juba upakile kukkunud ja ma oleks sinna alla kinni jäänud kui viimasel hetkel poleks jalga serva alla saanud. Edasi läks juba libedamalt.
Ent ometi. Jätkates Kunnuse mõttevälgatusega: "Praegu on levinud mittearenemise imperatiiv – ole selline, nagu sa oled, armasta ennast sellisena, nagu sa oled. See on arengupeetuse lühimanifest.” Olen püüdnud enda teadvusseisundit teisendada mitte ainult aeroobsete liigutustega, sumades vahelduseks ikka mõnes kirjatöös. Seal hulgas Umberto Eco ja Jean-Claude Carrière kahekõnes "This is Not the End of the Book".
Läbivaks teemaks, kas nüüd kui viimastel aastatel on pääsenud valla e-raamatud, on kohta ka veel paberist raamatutele, mis traditsioonilisel kujul on eksiteerinud viis sajandit ja natuke laiemalt sellest, kuhu e-stuff meid üldse välja viib. Nii Eco kui Carrière, kel kummalgi raamatukogus üle 30 000 eksemplari, püüavad leida argumente paberraamatute jäämise poolt. Alates tüüpnäitest, kui elekter peaks kaduma, siis päikse ja küünlavalgus laseb paberit edasi lehitseda, seevastu e-raamatuid jagub kuni akude kestma jäämiseni. Üpriski mitu peatükki kulub mõlema mehe raamatu kogumise kirele, sh haruldustele - incunabulumitele - teostele enne trükipressi leiutamist.
Raamat, mis välja antud 2009 ja inglise keelde pandud 2011, on aga juba otsapidi aegunud - sest enne veel kui trükimusta on jõudnud väide: "Ainumas asi, mis jääb käsitsikirjutatuks, on arsti retseptid". Oli digiretsept juba juurutatud.
U-kujuline õnn võiks kõne alla tulla siis kui me elaks paarkümmend aastat tagasi. Või nagu Eco mainib - varem kulutasid mõne tunni, et õppida jalgrattaga sõitma ja see oskus jääb elu lõpuni kasutatavaks. Nüüd oled sunnitud kulutama pidevalt tunde ja tunde uute tarkvarade ja vidinate käsitsemise oskuse omandamiseks. Ehk selle sajandi peamine muutus on see, et vanad ei õpeta enam noori, vaid lapsed õpetavad oma vanemaid.
Ehk mulle näib, et tee õnneni jõudmiseks on samahästi kui omandanud
-kuju. Tõsi, kuidagi tuleks õigel hetkel sellest ringist välja astuda. Aga seniks, kahma kinni kunstist, sest too olevat selleks, et mitte tegelikkuse kätte surra. Muidu ikka bipolaarselt - insenerina, et asi korda teha; muusikuna, et ennast lohutada meeleseisundi muutmiseks. Ja kui see ka enam ei aita, siis tuleb millegi anaeroobse järele vaadata.
Suhteliselt tööhullu kuu sisse on sattunud mõned jõuluteemalised väljaastumised - näiteks tasuta jõululõhna nuustamine, Kristiine keskuse sise-o silkamisel. Või vähemalt nii plinkis - "Jõululõhna TASUTA" - stardis punane tulikiri otse silma ühe spordipoe vitriinis. Või no mis aitakski juhtumisi 40+ kätte jäänud inimest U põhjast (sest teadlased olla kindlaks teinud, et inimesed on kõige õnnetumad just 40 ja 50 eluaasta vahel) rohkem üles kui pühapäevaõhtune siblimine kaubanduskeskuse jõululõhnalises õhustikus kontrollpunkte taga ajades.
Ühes jõulukuises Päevalehes veab Vahur Afanasjev mõttearendusi Mihkel Kunnusest ja Kunnusega ning mis siis ikka: "Sport olevat võimas teadvusseisundi teisendaja. Aeroobne trenn võib tekitada optimismi, mis ulatub loomaliku lollakuseni. Pärast trenni oled teotahteline, pole ei stressi ega empaatiat."
Keerad sedasi U kummuli ja muudad eluõnne hoopis Mmmmm...-kujuliseks.
Peab küll mainima, et tähiste leidmine keskuse korruste vahelt kulges konarlikult. Näiteks õnneliku lahenduse leidmiseks 1. jooksu neljandast viiendasse punkti läks üüratu aeg. Selle ajaga oli U juba upakile kukkunud ja ma oleks sinna alla kinni jäänud kui viimasel hetkel poleks jalga serva alla saanud. Edasi läks juba libedamalt.
Ent ometi. Jätkates Kunnuse mõttevälgatusega: "Praegu on levinud mittearenemise imperatiiv – ole selline, nagu sa oled, armasta ennast sellisena, nagu sa oled. See on arengupeetuse lühimanifest.” Olen püüdnud enda teadvusseisundit teisendada mitte ainult aeroobsete liigutustega, sumades vahelduseks ikka mõnes kirjatöös. Seal hulgas Umberto Eco ja Jean-Claude Carrière kahekõnes "This is Not the End of the Book".
Läbivaks teemaks, kas nüüd kui viimastel aastatel on pääsenud valla e-raamatud, on kohta ka veel paberist raamatutele, mis traditsioonilisel kujul on eksiteerinud viis sajandit ja natuke laiemalt sellest, kuhu e-stuff meid üldse välja viib. Nii Eco kui Carrière, kel kummalgi raamatukogus üle 30 000 eksemplari, püüavad leida argumente paberraamatute jäämise poolt. Alates tüüpnäitest, kui elekter peaks kaduma, siis päikse ja küünlavalgus laseb paberit edasi lehitseda, seevastu e-raamatuid jagub kuni akude kestma jäämiseni. Üpriski mitu peatükki kulub mõlema mehe raamatu kogumise kirele, sh haruldustele - incunabulumitele - teostele enne trükipressi leiutamist.
Raamat, mis välja antud 2009 ja inglise keelde pandud 2011, on aga juba otsapidi aegunud - sest enne veel kui trükimusta on jõudnud väide: "Ainumas asi, mis jääb käsitsikirjutatuks, on arsti retseptid". Oli digiretsept juba juurutatud.
U-kujuline õnn võiks kõne alla tulla siis kui me elaks paarkümmend aastat tagasi. Või nagu Eco mainib - varem kulutasid mõne tunni, et õppida jalgrattaga sõitma ja see oskus jääb elu lõpuni kasutatavaks. Nüüd oled sunnitud kulutama pidevalt tunde ja tunde uute tarkvarade ja vidinate käsitsemise oskuse omandamiseks. Ehk selle sajandi peamine muutus on see, et vanad ei õpeta enam noori, vaid lapsed õpetavad oma vanemaid.
Ehk mulle näib, et tee õnneni jõudmiseks on samahästi kui omandanud
-kuju. Tõsi, kuidagi tuleks õigel hetkel sellest ringist välja astuda. Aga seniks, kahma kinni kunstist, sest too olevat selleks, et mitte tegelikkuse kätte surra. Muidu ikka bipolaarselt - insenerina, et asi korda teha; muusikuna, et ennast lohutada meeleseisundi muutmiseks. Ja kui see ka enam ei aita, siis tuleb millegi anaeroobse järele vaadata.
Comments