Kevadvetel Seewaldis

Olles kohaliku kevade suhtes skeptiliselt meelestatud, tundus ometi hää mõte turgutada oma vaimu paarisvalikuga Merimetsas ja avada ka kohalik o-aeg. Tunnistan, et ei kahetse mõtte teoks tegemist. Mõnus lume murdmine mõnusalt komponeeritud rajal läbi vulisevate kevadvete hobusesõnniku vahel koos teiste rannalistega. Mulle tundus, et mu nina haistis süütevedelikuga läidetud grilli lõhna.

Meeldiv oli kohata üle mitme talveaja mitmeid tuttavaid o-harrastajaid ja vaatamata endiselt metsas, niitudel ja rannas valitsevatele lumelaamadele, näikse sel olevat väheldane pärssiv mõju kodanike soovile end tervisesportlikult virgutada. Vähemalt ma ei käitunud nagu Sipsik, märjaks said ainult jalad.
Merimetsas pole o-tegevusega end varem veel kordagi juhust kurnata olnud. Seetõttu osutus lisaks formaadile ka maastik esmakasutatuks. Laiutav lumi andis taktika väljatöötamiseks lisamõõtme, sest ka kergemad figuurid vajusid hangedest põlvini läbi, kui alternatiiv oli mööda libedaid ja lombiseid radu ringi joosta.

Tuleb nentida, et orienteerumisoskus on veidi roostes, aga mitte ka katastroofiliselt. Nii õnnestus lumeradadest end eksitada lasta 39(3) leidmisel ning 52(6) kinni saamiseks jooksin üldse kaardist välja. Kui ohtralt hobuseid silmapiirile ilumuma hakkas, taipasin liikumist kahtlaseks pidama hakata. Siia peaks Raideniga tulema hoopis, tema teatas ükspäev, et tahab hobusetrenni minna.

Singerdust-vongerdust õnnestus seal veelgi korraldada ja mida lõpu poole, seda vähem ma raatsisin otse üle lumelagendiku kapata, isegi kui mõned sammud ees. Ikka kurnav. Põlvini kurnav. Aga mitte ka enam nii hull, kui avaetapil Järve metsas juhtunu, kus oldi sunnitud kaotama igasugune o-väärikus ja õdusam olnud neljakäpukil edasi liikumine. 

Tõnu Ploompuu ekspertarvamusest Stroomi metsa kohaliku kaitse alla võtmise ettepanekust võib lugeda, et ala on üks õige liigirohke paik, kus lausa üle 80 linnuliigi kohatud on, 200 aastavanused seedrid ja muud. Teab, mis oli suvemõisa omaniku peas, kui ta selle 19 sajandi lõpus Eestimaa Vaimuhaigete Hoolekande seltsile kinkis ning arvata võib, mis vaim vedas 1930ndatel Pelgulinna Ranna Heakorra ja Kaunistamise seltsi, kui Stroomi randa ja parki suurejooneliselt korrastama asuti, soikus 1940. Ning ilmselt ei saa lõpuks midagi süüks panna ka neile vaimust vaevatutele, kes vene okupatsiooni ajal kanti omal moel kasutama olid sunnitud. Tänasel päeval liikus seal vaba vaimuga hobufänne, jooksusammu seadjaid kaardiga ja ilma, sekka veel suusatajaidki ja ohtralt niisama guljanje'tajaid.

Kuulates seda vihmapladinat, mis praegu akna taga lödistab, (ei mäletagi millal viimati vett mittetahkestamata kujul niimoodi ladistanud oleks), siis võibki meri metsa ja majadessegi jõuda.

* * *
Iisreal kerkib kuskilt põhjast endiselt ülesse, kiht-kihilt rabiseb kogetult maha liiv, mis uue mustri avanedes uusi küsimusi esitama sunnib. Ning nii ikka seal ida-lääne piiril, kristluse ja islami kokkupõrke kandis, lugesin täna läbi raamatupoest haaratud Brigitta Davidjantsi "Ida läänepiiril. Türgi, Armeenia. Gruusia". Siiski nendinguga, et vähemalt raamatust lugedes ei tule välja, et põhjapoolsemal ida läänepiiril olukord nii sakiline oleks. Ilmselt see ongi midagi, mida sõnadesse valades edasi ei anna, vaid tuleb kohapeal omaenda ihukarvu pooluste vahel kõrvetamas käia. Lõpunimõistmine ei olegi võimalik. Kuigi jah, eks nädalapärast kraami suur osa siinkandis elutsevaid kodanikke kogu selle munadevärvimise temaatika jälle lagedale. Aga keegi kedagi kividega loopima ka ei hakka, kui just ei ole värvitud. On lihtsalt palagani aeg. Kas sellise suhtumise pealt olekski mõtet mõista. Eestimaal elavatest inimestest pidavat vaid 14% ennast mõne religiooni tavade tõsijärgijaiks. Kõik ülejäänud toimivad kirikupühade ajal pigem omandatud reflekside ajel. Iseenesest on värvilise koorega munadest kord aastas oma kõhu kinni söömine ju seedekulglale vaheldusrikas  ja huvitav väljakutse muidu nii rutiinses protsessis.