Sise-o - Glehni loodud ruumis, Maari mõtetega

1886. aastal valmis Mustamäe nõlval kahekorruseline krohvimata paene eluhoone. 2020. aasta ühel porikuu õhtul seilasid selle alusmüüridel Maari sõbrad, sugulased ja muidu krapsakad tegelased.

1919. omaniku maalt lahkumise järel rüüstajate valda jäänud hoones otsisid 2020. aasta ühel sõbralikul õhtul selle seinte vahel oma olemise kohta Maari kaasteelised.

1977. pärast kümmekond aastat romantiliselt meelestatud tehnikatudengite müüridel rassimist avati samal nõlval TPI Taidlejate Maja. 2020. aasta ühel optimistlikul õhtul esinesid Maari algatusel kohale neeldunud o-harrastajad ajastutruude elementide vahel entusiastlike isetegevuslastena.

Vana Balti vaksalihoone kivid, mida taastamisel kasutati, õhkasid ajale (2020) omaselt koos jooksjatega sissepoole, püüdes keerutada tolmu üles keskaega meenutavates kindlustornides.

Ülesehitamisel oskuslikult peale asetatud lisakorrus lubas koos manustega labürindis esitada oma arsenalist graatsilisemaid o-poose.

Natuke hullude ideedega Nikolai ja pisut pöörase mõtteilmaga Maari samas ruumis kulgemine ristus 2020, ühel pimedal õhtul ning selle kohtumise energiast valgustatud o-tüübid rändasid veidi kirkamatena tagasi oma kodusoppidesse.

Ideedest paksu õhuga paik ei jätnud palju liikumise ruumi enam minu neuronitele. 

Nii jäi juba esimesest punktist väljudes andmata käsk, külastada ka teist punkti, siirdusin otse kolmandasse. Mari kõrvalmärkused kommentaatoripingilt stardi kõrval, sattusin Jaaniga sinna kolmandasse meeste vetsu punkti samal ajal kahekesi, ja muidu aasimised, ma ikka ei hakka kirjeldama detailsemalt, kuidas me seal koos tõdemuseni jõudsime, et mul teises käimata on, viisid mu siis ikkagi teise punkti. Et sinna kolmandasse uuesti tulla, mainitud lobisemishimuliste kommentaatorite terava pilgu all. Kes annavad üldisele melule täiendtoone.

Mõttetulv viis mind päris ladusalt edasi, kuniks 18ndas punktis sundis trepp, mis lõppes toolivirnas, mind kahtlustele, et kõik ei ole päris õige, asju üle kontrollima. Noo jaa, olin kolmandal korrusel käinud 17ndat võtmas, aga millegpärast hoopis punkti 20 sealt ära noppinud. Nii, uuesti lõigule 17-18.

Kuivaks purskanud kaevu juures tundus, et kõik on kaunis. Lõpupiiks. Lummava pinnalaotusega hunnitu sisustusega paekivi ehitises.

Lõpus teatas aga Maari mulle, et 12. - köögi punkt on vahele jäänud. Ma ei mäletanud, kas tõesti. No eks neid ekspluateeritavaid ruume oli palju. Maari kinnitusel, Jaani survel, et küll ta chillib ja mingu tehku ma ikka see saba uuesti ja õigesti - siirdusingi siis taas lõigule 12 ... 21- F. 

Kuivaks purskanud kaevu juures tundus, et kõik on jälle kaunis. Lõpupiiks. Oodatult lummava pinnalaotusega, täiesti hunnitu sisustusega paekivi ehitises.

Nüüd teatas Maari mulle, et mul on ikka mingi punkt võtmata jäänud. Juba niigi pikaks veninud ajaslippi uurides selgus, et tegelikult on mul 11. - garderoobi punkt hoopis vahele jäänud.

Asi kiskus sünnipäevale omaselt tundeliseks.  

Heasüdamlik korraldaja lubas lahkelt mul kolmandale lõpukaarele minna. Jaan võivat chillimisega rahulikult jätkata. 

Ülemine ots kergelt pöörles. Ma ei saanud oma meeleolust päris lõpuni aru. Kas ma võiksin siiruda veelkorra lõigule 12 ... 21-F, lisades sinna ette ka 11. Või ma olen saavutanud küllastumispunkti selles hullude ideede ristumispaigas. Seda võiks võrrelda ka mõttetalgutega peo teises kolmandikus, kas minna baarist veel ühe klaasi järele ... või on homme ka päev.

Mulle tundus see viimane. 

Paras laks oli käes. Jäi leida väljapääs tagasi reaalsusesse - sirge sisuga maailma, normaalsetesse dimensioonidesse. Astusime Vana-Musatmäe tänavale, Glehni loodud ruumist, täidetud Maari mõtete ja kõikide seal siis ja läbi aegade kulgenute jõuga.