Kaks karu Maastikumaratonil

Täna ongi see sügis, kus vahtralehed keerlevad tuulisel kõnniteel nagu leebe draakon.

Hommikul tuleb kojanaine ja kratsib draakoni rehaga kokku.

Täna ongi see sügis, kus kaselehed kössitavad aia ääres nagu uinuv siil.

Hommikul tuleb kojamees ja ajab siili luuaga nelja tuule poole.

Täna ongi see sügis.

Pühapäeval oli see sügis, kus mõned karud kujutasid asju ette. Kolmest karust kaks vahtisid veidi enne kella ühtteist vihmases hommikus Kõrvemaal Pikkjärve juures nägudega, et nemad küll ei tea, miks nad siin on. 

Selgus, et nad on ennast ikkagi 25+ km matkaks suutnud kohale möldida. Kolmas ja kõige suurem (kui suurust mõõta pikkuse mitte paksuse järgi) päntajalg oli paraku maha jäänud. Eelmisel päeval piisavalt veenvalt etendatud stseenid kurjadest Mašadest, kes järgmisel nädalal viiel päeval viie arvestustööga ähvardavat, olid mõjuvad. No jäi siis loota, et sel ajal kui kaks vanemat mõmmikut mööda rabasid ja metsi tuiavad, tudeerib kolmas innukalt saksa kirjandust, muusikat, geograafiat ja muid hariduslike väärtustega materjale. Vähemalt pääses vorstipunkt hävingust - eelmisel korral püüdis see suur, väikse aruga karu seda üksinda lihatoodetest lagedaks süüa. 

Aga, mis seal siis ikka, jätsime ratsionaalsuse ja mõistuse tahaplaanile ning lasime end voolul kanda looduse embusse. Lubasime meeled vallutada ürgsel grüünel.

Haistsime vihmamärgade laugaste lõhnu.

Tundsime tuulevaiksete männikute maitset.

Nägime õhulise nõmme nägusid.

Kuulsime iidsete kuuskede lugusid.

Saime puudutatud.

Veider küll, aga meil oli nonde tundevirvenduste sees ka sportlik-hasartlik eesmärk - need 25 kilomeetrit Aegviitu läbi kõnnumaa kõndida 4 tunniga. Ai, aga 8 minutit läks üle. 

Täiesti totter, aga selle hasartse marssimise peale on juba kolmandat päeva kannikanukid väga tigedad.

Tulles tagasi olulise juurde - mitte üksi grillvorsti lõhn, soolakurgi maitse, idüllilised vaated, loodusehääled ei ole need, mis aitavad. Aitab puudutus. Unisevõitu kaasteelised bussis, kellega koos starti loksuda. Veidi ärev kogukond stardis, kellega koos vihma üle asjakohaseid arutlusi maha pidada. Ohjeldamatult entusiastlik tugipunkti rahvas, kellega koos targutada tee maitse ja ämbri suuruse üle. Kõik need maratoniraja möödatuhisejad, kes lühikese raja tuttavatele lonkijatele jõudu soovivad. Kõik lühiraja rivaalid. Kõik see seiklev ja sehkendav kamp. 

Mis peab mille vastu aitama, võite ju uurida. Elusolemine elus olemise, võin ma ju vastata.

Leia üks oluline erinevus :)