Pelgu Peitus 15 ja muud unistamist

Unistamine reisimisest on muutumas sama painajalikuks kui kunagi nõukogude ajal. Maailm on täis kohti, aga nendeni pääsemine käib suukorvistatult läbi torkimiste ja küsitluste kadalipu. Tihtipeale sa lihtsalt ei kvalifitseeru ja ei hakka üritamagi. Unistad.

Meeltes võib ju virvendada viimane retk, New Yorki. Hiljem sai Narvas käidud.

Kõndides läbi raba lõputu vaikuse on keeruline mõelda ennast mõnda suurlinna, mille meeletus ja omamoodi paeluvas linnamüras viibimise üks hunnitumaid hetki on see, kui sulle meenub, et kuskil on lõputu vaikuse soo. Sellel momendil muutub maailm nii turvaliseks. 

Metropolil ja tühjal sool on sarnane energia - üksindus, piirideta ruum, mustrite kordus, reaalsusest eemaldumine. 

Sisemise kindluse ja turvalisuse annab see, kui tead et võid minna kuhu tahad. See teadmine ise annabki kaitstuse tunde, et võid seada hommikul suuna rappa, võid minna üle lahe uudistama naabrite tegemisi, võid kaduda mõnda maailma pealinna -  tee pikkus ja suund on su enda valida. Isegi kui mitte midagi ei vali, sul on see valik. 

Igasugune isolatsioon aga mõjub kindlustundele laastavalt. Mitte kartus mingisse väljavalitud tõppe jääda, miks ometi ei joonistada kõikide ülejäänud elust lahkumise põhjuste kohta nii ohtralt graafikuid, vaid ohjeldamatu ruumi piiramine on see, mis hirmuvärinaid tekitab. Eks lõpuks sa kohaned, vanglas ju püsitakse ka elus. Ometi on üüratult kummastav, et leidub liik, kes end ise kinniuste taha pistab - iseenda eest ei saa põgeneda. Oh neid muinasjutte, kuidas inimene soovivat üle kõige vaba olla. 

Õnneks on sood veel lahti, õnneks on kodumaja ümber siin ja seal pool linnas põhjust liikuda olnud, mis laseb normaalsusesse jääda. Unistus reisimisest jääb. Teagi, kus jookseb piir meelelahutuse ja uudishimu rahuldamise vahel. Igikestev inimlik soov midagi teada saada, kasvav soov pageda kodustest mülgastest, et teadjamana tagasi tulla.

20.10.20 järjekordsel Seiklusministeeriumi üritusel väljajagatud kaart:

nägi välja nagu Piet Mondriani "Broadway Boogie Woogie"

Selle kaardi peale jalutasime Jaaniga sellise ringi või rohkem nagu mingi hulknurkse:

Pärnu maantee viadukti alt plagama pistes leiutasime linna: Vana-Lõuna - Ajakirjandusmaja - Pärnu maantee - Koidu - Tehnika - Jalgpalli - Aserbaidzaani park - Kotka - Tondi ülesõit - Linnu tee ring - uuesti Tondi ülesõit - ARS - Pärnu maantee 139a-õ - Alevi - Magdaleena - Pärnu maante viadukt.

8. punktis me majavalmimise aastaarvu lihtsalt ei näinud. Enamus on siiski seda katuseäärt osanud paremini seirata. 

38. punkti Aserbaidzaani Eesti Seltsi vanus ei paljastanud meile kohe, kui mälestukivi asemel hoolega infotahvlit studeerisime. Juba hakkas tekkima tume soov lõpetada see õhtune, kahekraadises, õrr, tuuseldamine tuntud baaris "Argo", aga taipasime kottpimedas parginurgakeses natuke üldistatumalt lõpuks ringi vaadata.

Punktid 36-37-24-35-25 katsid üllatavalt palju nii minu kui Jaani kunagisi ja praegusi kontoripiirkondi (Microlink, Eesti Energia, Swedbank) ning tuletasid meelde, et endiselt on olemas sellised asjad nagu kontorid. Jaan kiikas oma korruse akendesse ja nentis, et paistab, et teda ei ole praegu kohal. No vot sul tekib selline kõrvalvaataja pilk, kui poolaasta sees korra satud.

Punkt 12 maja juurde Magdaleena tänaval ilmus koos meiega politseiauto, sest ilmselgelt olid valgevenelased juba päris närvi aetud, kui otsmikulapidega kodanikud nende saatkonna sissekäiku juba teist tundi käisid järgemööda valgustamas. Tegelikult tuli naaberterpikoja kohalt leida silt, kus mainitakse kraanat, koppa või tõstukit.

Lõpetasime Pärnu maanteel, viadukti peal ja siirdusime mööda Jalgpalli tänavat tõukside vahel loovides koju. See tõukside risti keset kõnniteed maha jätmine meenutab neid inimesi, kes oma riided mööda elamist laiali pilluvad ja oma sokke külmakapi tagant leiavad. Või ma ei tea, sellest on inimkond enam-vähem üle saanud, et kui persoonil autoga sõitmisest järsku villand saab, siis ei jäta seda keset maanteed homset päeva ootama. Tavalist velo ei aseta ka keegi keset kõnniteed, aga tõuksirahvas on mingi hõljuv seltskond, keda füüsilised objektid teel ei sega.

Toreda uitamise pahupool oli seekord see, et rikkamad said veelgi rikkamaks - kui need, kes esimesena punkti jõudsid, said punkte veel poole võrra juurde. Võiks ju mõne vimkaga rahumeelseid lonkijaid ka vahel premeerida, mitte kõik sportlastele jagada ;) Sihuke sotsialisti jutt siis tuli nüüd.

Aga hea, hea et Joonas ikka viitsib kõik linna kirjutatud lood läbi lugeda ja neid teistelegi esitleda.

Täna liikusime Jaaniga Roccal al Mare keskuses ja selle ümber. 

Inimesed mitteorienteerujad on arenenud. Oma varasematest kaubanduskeskuse siseruumides siblimistest on meeles valdavalt kõrvalkommentaarid laadis, mis teil siin toimub. Seekord aga kuulsin mitmel korral korrektsete ostlejate kahekõnesid laadis, mingi orienteerumine käib...

Nii ta siis läks, alustuseks umbsed koridorid keskuse sees, millest värske õhu kätte pääsemine viis tiirule ümber keskuse. 

Kiiskavast tarbimismaailmast vaid mõne pika sammu kaugusel kõrkjasoo ja pajupadrik.

Või päris metsiku moega puudetukk. Hüppad sealt võssist välja ja oled plaksti keset intensiivset ostlemisvoogu, liiklusvoogu, kokku kuhjunud elude voogu.

Päris ammu, TONi hooaja viimasel päevakul, liikusin TTÜ spordimaja ümber. Seal on nüüd lisaks sillale ka tunnel.