Usk aegade ristumisse
Selleks ei pea Tenetit vaatama minemagi. Tuleb lihtsalt keskiga ära oodata.
Istun aegade ristteel ja ei suuda otsustada, kas liigun edasi või tagasi. Kas olen siniste või punaste tiimis.
Kui uskuda enda keskealisuse kohalolus, siis kui väga ka ei üritaks asju edasi lükata, kipuvad nood vääramatult tagasi veerema, parimal juhul paigal tammuma. Ja ainus mida kogu tempo juures suudad, on tõrjuda kokkupõrkamist iseendaga.
Võib-olla kogu nõks ongi selle ära tundmises, millal aeg tagurpidi voolama hakkab ja õigel hetkel pöördukse vahele tormata. Ja see, et justkui minevikus enam midagi korrigeerida ei saa, on kinni ainult mõtlemises.
Endiselt tundub, et minevikust õnnestub krabada vaid hetked ning pidepunktid tuleks leida kuskil tulevikus. Kuigi vahel tahaks mõnes mineviku punktis nii väga rohkem kohal olla ja mõndest hetkest tahaks kõrvalvaatajana mööda hiilida.
Olevikus jõlkumine tähendab ikka vaid kahes suunas mööda veerevatelt rongidelt tähelepanu norimist. Kuid neil on sust sama ükskõik kui vagunitel Kopli kaubateel, kus Teneti peategelasel hambaid suust välja kougiti.
Tenetisse pandud Tallinna arhitektuur on brutaalne - Linnahall, Laagna kanal, Maarjamäe memoriaal, KUMU, Telliskivi mahajäetud raudteed. Vaid Pärnu maantee Robert Natuse maja lisab pisut mahedust üldisse meeleollu. Olin filmi vaadates pisut üllatunud, et teravmeelne idee säherdusse apokalüptilisse miljöösse on valatud.
Linnaorienteerujana on filmi muidugi kummaline vaadata, pidev tegevusruumi üldistamine segab - Kosmose juurest alguse saanud kihutamine ei saa viadukti juurest edasi jätkuda sujuvalt Laagna teel. Laagna tee oleks aktsiooni ajal vähemalt 3x otsa saanud. KUMU tagaseinast ei saa lennukiga läbi sõita ...
Avatseen Linnahallis toimuvast kontserdist võiks paremal juhul jätkuda rahvarinde algatuskongressi või Anne Veski juubeliürituse või mõne muu kümnendite taguse lavalise tegevuse kujutamisega, aga liigub sujuvalt hoopis III maailmasõja ettevalmistamiseks ...
Peategelased kõõlumas trammis nende totrate nahkrimade küljes (need aasad ise ei ole totrad, aga kui inimesed nende küljes ripuvad, on nad veidi tobedad), aga ei ei välju ei Tondil ega Lennujaamas, vaid satuvad tegevusse kuskil täiesti umbisikulises kohas.
Ükski võttepaiga võimendus pole mind ühegi Eesti filmi vaatamisel niivõrd seganud. Eks tule siis võttagi seda säherduse nihestatud filmielamusena.
Mitte ainult ajavoolud ei ristu. Vahel lõikub inimese tee robotiga.
Silkan TalTechi ühikate vahel, siht krõllis silme ees. Silmanurgast näen, et paarikümne meetri pärast olen kohakuti Starshipi pakirobotiga. Appi, mis ma teen sellega - kiirendan ja jooksen eest läbi, aeglustan ja annan teed, hüppan üle roboti antenn tagumikku sügamas, põrkan kokku, panen jalaga - mida sa koperdad jalus ... Täelik paanika. Saan end pidama ja lasen robotil minna. Tal on minust täiesti savi, aga mul temast ei ole. Olen pisut turris sellise alistumise pärast hunnikule iseliikuvale plastmassile ja metallidele.
Tallinna sprindi teatevõistlus Sakus oli muidugi totaalne püüe liikuda ajas tagasi, samal ajal andes endast parim, et tiim edasi liikuda saaks. Hooned kutsusid esile hunniku ajapilte põhikooli ajast, mis kogutud Saku Keskkoolis käimise ajast. Miljon minevikupudru tükki lasid raja vigadeta siiski lõpuni teha.
Klubikaaslaste kriitikat punktide asukoha suhtes ma isiklikult ei jaga. Minu jaoks on vaieldamatu osa orieneeteerumisest kontrollida punktinumbrit, mis iganes pingutusi selle tarvis teha tuleb. Seda enam, et rada oli tegelikult lihtsakene ja ilmselt siis ajaski kiirused liiga ülesse.
Ikkagi, sümpaatne õhtu sümpaatses aleviruumis.
Kaks korda hilissuvises Kadriorus kahel väga erineval rajal. Teisipäevakul nurjalikult nurjatutel Hundikuristiku ja Valge tänava nõgesepõõsastes ning sprintlik liblikas Linnaorienteerumise poolt. Häbiväärset valede põõsaste vahel kooberdamist tuli ette teisipäeval ja kaheldava väärtusega Kumu välitrepistiku väisamist esmaspäeval.
Kunagine kodupark on ruum, kus aeg püsib hästi olevikus. Ajakihid ladestuvad ilma häireteta. Olnu püsib paigal ja pole põhjust mineviku ja tuleviku vahel traavida. Kihte seal jagub, aga need ilusti lapiti üksteise peal.
Loomaaia paarisvalik andis võimaluse etappidel pidevalt ristuda tuttavate kaasvõistlejatega, liikuda punktipaari vahel ruumis täpselt vastupidi, kohtuda potensiaalselt iseenda otsusega kui oleks punktipaari järjekorra võtnud teistpidi.
 |
| Loomaias on selle arusaamatu müürijupatsi asemel tekkinud istumine lillepeenarde foonil. |
Aastanumbris 2020 ja selles aastas endas on ka justkui midagi tenetlikku, ta nagu üritaks ennast kokku pressida väiksemaks. Kui ta keskelt kokku murda, siis on aasta esimese poole peegelpildilt ilmsesti võimalik välja lugeda aasta teine pool.
Üks koogipäev Haapsalus, moderniseeritud linnuse ja Evald Okase muuseumiga.
 |
| Tuhkatriinus on samuti olemuslikult midagi Tenetilikku ... |
Comments