Ihasalu ja Vääna-Jõesuu pohlaväljad

Lähen, suu pohladest paks, tuule poole. 

Tulen, tossu all mustikas, päikese juurest.

Kandun, pea pulki täis, kuskile punkti kanti.

Koperdan, soki sees okas, seenele otsa.

Juba kaks neljapäeva järjest olen pidanud endale põhjendama, milles seisneb neljapäevakute külastamise olulisus. Tuhmuva suve vanaduspõlv sikutab letargiasse. 

Veel sündimata sügis sunnib aga avama välisust. Ja kui uks on juba avali, siis pole enam pääsu. Siis lihtsalt lähed. Tõsi, enne oleks siiki hädapärane endale miskit metsakohast üll tõmmata. 

Ihasallu jõudsin ajaks kui vihmamärga taimestikku jäetud lohad aitasid punktidevahelisi sirgemaid trajektoore valida ning möödapääsmatu vajadus pohli põske pista takistas samal ajal noid lohasid jälgimast. 

Tulemuseks suhteliselt veavaba uimerdamine. Metsast väljas ammu pärast ametlikku lõpuaega juba kerges hämardumises. Mõned üksiklased aga saabusid pohlakütkest veel peale mindki.

Vääna-Jõesuusse minnes andis teel autot mudiv tuul aimu, et kui kasutuses peaks olema rannikuäärne liivaluite riba, siis peaks vast mõned kivid taskusse vaatama. Võib-olla raja tegemisel oli arvestatud ilmateatega ja nii sai hoopis tasasema õhuvooludega sisemaal kulgeda. Mõned männid küll kägisesid kurjakuulutavalt, aga kõik püsisid lõpuni püsti. Mul endalgi ei tulnud ette kõhuli samblasse viskumist.

Mingi kummaline segadik tekkis eelviimasesse punkti (57) siirdumisel. Lihtsamat etappi nagu ei saakski olla, aga punkti asemel avastasin end arusaamatust võpsikust, taipamata kus on siis need majad ja rajad. Kuidas saab nii lühikesel jupil nii mööda susserdada.

Päevakuplatsilt lahkudes sisemist vaidlust, kas oli siis mõtet olla või mitte olla, ei teki ju kunagi. Miks see küsimus siis alguses üldse esineb?