Kolm korda tühjust täis

Sambla serv oli sooja sügist täis. Soe sügis seeni täis. Eks seened olid usse täis.

Männiku Kaitseväe linnak oli kõrisevaid kaunu täis. Kaunad olid herneid täis. Ju herned olid usse täis.

Kulgemine militaaruurete vahel edenes üpris sirgjooneliselt punktist punkti. Igatahes ei suutnud ma ennast ühegi maastikuelemendi poolt üllatada lasta. 

Sellele kaardile sobiks tulla rohkem mõnes linnaorienteerumise seikluslikumas võtmes alates peegelpildis kaardist või ainult kaardile märgitud aukude ja kaevikute järgi orienteerudes või midagi muud säherdust lisa ajugümnastikat pakkuvaga.

A teisalt jagus nii tähelepanu rohkem kaunadele ja seentele.

Ja kuigi sealne maastik sõjardliku tegevuse tõttu ebaesteetiliste mõjutuste all kannatab, on seal samal ajal ometi selline kergust loov taimestik, mis ideaalsete ilmastikuolude poolt õhulisust veelgi juurde sai. 

Nii tulin metsast välja, ise ka kuidagi hõredam ja kahedimensionaalsem. Tühjem liigsest mürast. 

Nädal varem Harkus oli ju samal moel korduvate külastustega õige tuttavgi maastik, pakkudes sekka tihedamaid ja porisemaid võpsikuid lisaks männiluidetele. Seikluslikuma poole eest hoolitses kohalik ilmastik. 

Vett, mis õhus horisontaalselt liikus, võis ka vihmaks kutsuda. Meenutas kergelt Jukola miljööd aastast 2016. Veejoad küll lakkasid, aga marutuult jagus lõpuni.

Juba teel starti kohtas mõisapargis mitut tuule poolt ümber lükatud vana puud. Neid jagus ka metsa vahele ning kiirustamisse sundis tüvede paindest valla pääsenud kägin ja mühin. Trajektoori valikul võis otsustavaks saada see, kus pool tuul parasjagu vähem puid sasis, kuigi see kaunikesti suvaline argument suuna valikuks. 

Vahel lendas silmnäo eest riivamisi mööda mõni lahti rebitud lehetuust, mis peamiselt küll vaid ehmatas. 

Kola aga kuidas sa tahad seal Harkus, alati, absoluutselt alati, esineb vähemalt üks kraaviületus, kus jalg vähemalt poolde säärde märjaks saab. 

Aga eks selgi korral tulin metsast välja, ise ka kuidagi hõredam ja kahedimensionaalsem. Liigsest mürast tühjaks puhutud. 

Enne veel proovisin nädala esimesel päeval taas rahulikus klimatoloogilises õhustikus linnas orienteeruda. 

Punkte jagus nii Järve kui Tondi asumisse. Kaardile jagus tükke nii siit kui sealt ajastust, nii selles kui teises formaadis. Need nõukogude aegsed vaba käega sirgeldused jätavad ohtralt tõlgendamise ruumi ning pääsed välja kaasaja detailidest. Oled sunnitud rohkem üldistama, nägema asju suuremalt. Kuid eks säherdune kaardistusviis muudab lobeda kulgemise veidi nurgelisemaks. 

Peamine lõks päädis Energia tänava äärde jäävate majade ja aedadega.  Punktide 14(40) ja 15(44) vahel oli mõõdukas loto aimata, kaugele aed tegelikult ulatub. Ennustamise asemel oleks vast mõni deduktiivsem meetod tõhusama tulemuse andnud - nii ei saanud 14sse olematust aiaaugust, aga 15sse minnes kujutluses olnud aeda tegelikkuses polnud. 

Aimamist jagus ka Tammsaare S-kujulise büroohoone ja selle parkla vahele. Seekord läks õnneks. Võib-olla oli ka mälust kasu. 

Tulin linnast välja, ise kuidagi hõredam ja kahedimensionaalsem. Liigne müra asumite vahele maha jäetud.

PS Kassipildid oleks kindlasti paeluvamad, aga kuna kasse metsas ei olnud, tuleb Männiku Kaitseväe linnaku seentega leppida.