Sissejuhatus marraskil kuusse

 

Mõnikord on tuju end kokku võtta. Aga mida võtta? *

 

Nohiseva laupäeva hommikul võib võtta kloostri taga metsas. Võtad näiteks kaardi aastast 1986.

 

Vanadel kaartidel on alati midagi veel öelda.

 

Mhmmm ... mitte midagi ei ole kolmekümne aastaga muutunud. Mitte et mul võiks olla mälestusi sel ajal sealses metsas viibimisest. Orienteerujana näen maailma läbi kahe erineva prisma - lisaks päris puudele eksisteerib peas veel üks teine maailm, kaardistatud kujul. Vaatan otsa tükile paberile ning sinised ja mustad jooned räägivad sellest, mis seal on kunagi olnud, kõrvutan nähtavat varem korduvalt läbijoostuga ning joonised eri ajastust muutuvad üheks. Polegi üldse palju vaja - kahemõõtmeline värvilaikude ja joonte sigri-migri annab kätte kogu paiga kolmemõõtmelise olemuse. Lihtsalt solberdad selles ringi.

 

Mhmmm .... kas kliimasoojenemine on Pirita metsa kraavidesse toonud meritähed ...

 

 

Võtsin 11 punkti sel tuttaval üllatavate veevärvidega maastikul.

 

Rohkem ei olnudki võtta. Ei ennast ega teisi. Nood silkasid eest minema. Kui siis, hulgaliselt kõdunevaid lehti.

 

* Arkadi Arkanovi väljaütlemine

 

 

* * *

 

Enne kui sügis jõudis ette keerata massiivselt pehkinud lehti, olen libistanud läbi mõnesid pehkimata lehti köidetud kujul. Sattus olema nii suurelisemaid kui tagasihoidlikumaid täiskirjutisi.

 

Näiteks mulle meeldib Bill Bryson. Tema bravuurikas huumor, mis ei lase elul liiga tõsiseks minna. "Kõiksuse lühiajalugu. Teekond suurest paugust inimeseni" lihtsalt lämmatab kõiksuguste kujutlustega, mis argitühisustest eemale sikutab. Mõttekäigud: "Kui suruda Maa ajaloo 4,5 miljardit aastat kokku ühte ööpäeva, siis inimesed astuvad selles esile 1 minut ja 17 sekundit enne keskööd." Või "kui meteoor ei oleks näiteks saurusi minema pühkinud, võiksime olla kuus tolli pikad, vurrude ja sabaga ja lugeda oma lugusid kuskil urus." ei lase enam nii väga muretseda sellepärast, et miks täna poes mu lemmiksaia ei ole või kes tondid seal linnavalitsuses jälle jauravad või miks nad selle kiibiga plasttüki pärast kõik nii ähmi täis on.

 

Helen Olajumoke "Härra Fox" oli nii ilukirjandus kui saab olla. Selline mängimine päris ja ettekujuteldavate inimestega. Aga üldiselt pisut veider.

 

Kord Baskimaal käinuna tundus hariv mõte lugeda läbi Loomingu Raamatukogus ilmunud Kirmen Uribe "Bilbao-New York-Bilbao", mis täiendas kindlasti mingeid väikseid pildikesi sellest maast ja ajaloost. Muuseas kirjutab Kirmen, kuidas teda rabas Käsmu surnuaias kõndides eestlaste komme raiuda hauakivile ühe abikaasa surres ka valmis juba teise abikaasa nimi ja sünniaeg, kus tühjaks jääb ainult surma daatum. Nojaa, kui ma mõtlen, siis tõesti, natuke nagu Indias, kus pärast valitsejast mehe surma põletatakse koos surnuga ka tema elavad naised.  

 

Loomingu Raamatukogu selleaastasest juubeliaastakäigust on mitutki eksemplari trammilugemiseks (käin vahel trammiga tööl ja ots Kadriorust Tondnini või vastupidi annab ~20 minutit lugemisruumi) hää võtta olnud. Jorge Luis Borgese "Liivaraamat. Shakespeare'i mälu" sisaldab väikseid fantaasiarännakuid ootamatute pööretega. Säherdune väikestviisi erguti normaalsusest väljumiseks.

 

Umberto Eco "Praha kalmistu" endiselt ecolikult segane möllamine ajaloos. Sel korral veidi morbiidsemas tonaalsuses kui "Roosi nimi" või "Foucault' pendel". Aga kui sulle meeldib Eco, siis sulle meeldib.

 

Ilmselt see oli kuskil Eco kalmistukummituste vahel, kui muutsin meeleolu värvilisemaks "Viljandi Pärimusmuusika Festivali lugudega", mida on kaante vahele koguda olnud veerandsajast toimumise korrast.

 

Ilmsesti ei jäta ma raamatupoe riiulile "Grammatika ülistust" nii nagu sellest kirjutab Jean-Pierre Minaudier. Mees kes kogub keeli. Eesti keel oma iseärasustega satub mitmelgi korral jutuks. Näiteks väljakutse tõlkida Õnnepalu "Piiririiki" keeltesse, kus tema on kas nais- või meessoost, aga mitte selline määramata. Põnevaid näiteid erinevate keelte eripäradest on õhukeses raamatus lademetes ja sealjuures ei räägita sellest kuivalt ja igavalt.

 

Ja siis ma järsku satun lugema nagu oma vanaema lugusid. Justkui. Peaaegu. Kai Aareleid "Vene veri". Näiteks lauses "Noorena oli papa Simbirskis näinud Leninit" võin papa asendada sõnaga vanaema.

 

Minu vene veri pärineb vanaema isalt, kes oli pesueht vene kaupmees sealt samast Simbirskist. Vanaema ema oli aga pesueht Eesti talutüdruk Raplamaalt. Vanaema sündis 1915. aastal Eestis, kuid segaste aegade saabudes Läänemere äärde, liikus pere Venemaa sügavustesse isakoju. 5-aastasena maabus vanaema umbkeelse venelasena tagasi Eestisse koos ema ja vanema vennaga, isa oli tagasiteel Eestisse surnud Moskvas koolerasse, ning tuli alustada otsast elu iseseisvas Eesti Vabariigis. Riidekirstu osav topeltpõhi jäi Ivangorodis soldatitel avastamata ja lubas sinna peidetud kuldehete ja tsaarirublade najal Paljassaare agulis nälga mitte surra. Eesti aja lõpus, uute ärevate aegade saabudes, andis vanaema poolmuidu ära oma maiustuste poe Elektrijaama juures, jäi ilma Niidi tänava majast ja pages linnast eemale maale. Sõda ja nõukogude kord jättis aga hinge nii palju marrastusi, et olen üleskasvatatud peenelt peidetud tiblavihkamise õhustikus. Vanaema oli suurem Ivan Orav kui Ivan Orav seda ise kunagi üldse olnud ongi ja imestas ise kogu aeg selle üle, et kuidas ta küll venelasi ei salli, kui ta enda isa oli puhas venelane. Toona lapsena ei saanud mina ka sellest mõhkugi aru.

 

Mõeldes oma vanaema lugu ja lugedes Kai "Vene verd" on kummastav mõelda kui palju on pidanud juhtuma just nii, nagu juhtus, et siin nüüd istuda just nii ja just niisugusena. Ainult üks liblika tiivalöök ja istuksin vurrude ja sabaga hoopis teises urus.

 

Hilissuvisesse lugemisse, eriti noisse vihmastesse ja uimastesse päevadesse, jääb ikka mõni kergemakaaluline, sõnade tiheduse, mitte füüsilise kaalu mõttes, põnevikulaadne teos. Nii tundus Dina Rubina "Córdoba valge tuvi" maalivõltsijate maailmas grammi jagu paeluvam kui Jaan Teppi "Maria Theresia taaler" Tunise orjaturul.

 

Kas ma teen Rein Rauale liiga kui paigutan tema "Kella ja haamri" samasse sektsiooni eelneva kahega. Sama paks. Sama hämar. Sama tugevusega pingeniidid, ootamas lõpplahendust. Mugavad jutuvarad kõik kolm.

 

Vaheldumisi trammis ja toas on läbi saanud veel selle aastakäigu kaks Loomingu Raamatukogu üllitist - Ernst Jüngeri "Marmorkaljudel" ja Albert Engströmi "Anders Zorni elu".  Esimene neist osav, väga osav mõistujutt 30ndate Saksamaast. Aga seda ei pea üldse nii lugema. Seda võib veel vägagi mitut muud moodi lugeda. Aga seda ei saa lugeda nii nagu ta on. Niimoodi otse. Loe või korra veel.

 

Anders Zorn oli üks Rootsi väga tuntud portreemaalija, kellest mul selle hetkeni halli aimugi polnud. Vot jälle ühe mehe võrra targem.

 

No Lauri Isotamme "Päev pole öö ei ole" lükkas 90ndate Eestisse, täpsemalt Tartusse. Aga ükspuha mis palasid noist aastast ka kokku ei pudistata, minus ainult süveneb veendumus, et viimne kui üks inimene Eestis elas noil aegadel kõikide ülejäänud eestlastega karvapealt samasugust elu. Sel ajal nagu mingiks keerukamaks vaimseks tegevuseks eeldused täielikult puudusid. Inimesed tegid asju. Ja jumala ühesuguseid asju. Vahet pole, kas Tallinnas, Sillamäel või Tartus. Jõid Mehukattit viinaga, parseldasid vene sõjaväekraami, klattisid kantidega, hankisid söödavat ema juurest põllult, kõndisid ringi ärikatelt saadud tossudes, kohtusid esmakordselt banaaniga. Mõni tegelane võib-olla sattus vahel ka armuvinesse, kuid see näib olevat ka maksimaalne vaimne pingutus, mida selles kümnendis oli võimalik kohalikes oludes saavutada. Võib olla mõni harv kangelane tegeles ka poliitikaga. Aga muidu ikka hämmastavalt asjastunud kümnend. Mitte et raamat halb oleks. Kümnend on halb.

 

Nu ja jaa. Üleeile lõpetasin Haruki Murakami "The Strange Library". Leitud ühest Londoni raamatupoest. Väga strange raamat.  Sama strange kui Murakami "After the Quake". Pärit ühest teisest Londoni raamatupoest. Need lühijutud oleks kui harjutused ja ettevalmistused kõhukamate teoste ettevalmistamiseks, nagu "Kafka mererannas" ja "1Q84". Murakami muidu nii tavalises maailmas ilmub täiesti loomulikul moel välja mõni tegelane, kes peidab lapsi raamatukogusse, et süüa nende ajusid või mõni kõnelev konn, kes üritab ära hoida maavärinat. Loed ja ootad kogu aeg, et kohe juhtub midagi, aga siis keritakse sündmustik justkui vastassuunas sujuvalt tagasi ning kõik lõppeb alguspunktis.

 

Mingi hoopis teistsugune viis narratiivi luua kui Eco seda teeb. Hoopis teistsugune viis asju moondesse panna kui Borgesel. Hoopis omalaadne põnevikuvorm. Mingi märkamatu ja sujuv paralleelmaailmade ristumine ühes loos. Justkui kogu aeg need kaks kuud.

 

Aastaajale kohaselt jätkan urus istudes lugemist. Jääb vaid oodata vurrude ja saba ilmumist. Õue kätte sattumine võib põhjustada vaimseid marrastusi. Kui seal just mõnda o-kaarti lugeda pole.