Kuristiku S
Seisan Kärberi tänaval. Peos kaart, millel ootab 6 kilomeetrit linnulendu. Üle Kuristiku. Tegelikult ka üle Priisle ja Tondiraba.
Asutan esimese punkti poole minekule. Hiid korrusparkla ühte kätt ja kandiline gümnaasiumihoone teisel pool. Keeran ümber üheksakordse maja nurga. Satun tuulekoridori.
Sinine süsi puhub läbi kõikidest rakkudest. Lahustab töönädala spasmid. Rühin mänguväljaku monstrumite vahel punkti poole nagu otsatus stepis.
Harjun tasapisi selle asumi mõõtkavaga, selle mõõtmatusega. Korrapäraga. Sirgjoonelisusega. Parki kujundatud loogelised künkad ja ovaalsed taimealad mõjuvad kohatutena. Nende pisike püüd ümbritsevate kandiliste vormide rägastikku pehmendada jääb vaevu tajutavaks.
Lahendan järjepanu teevaliku etappe. Majamustrite kordused. Määratu hulga geomeetria seas korraga tohutu kahemõõtmeline poiss. Inimliku joonistuse nii ebainimlik mõõde.
Inimkoosluste kordused. Morn mees lapsevankirga. Intensiivne naispensionäride paar. Veidi taaruv meeskodanik. Üksik tõttav noor naisterahvas.
Uuesti läbilõikav tuul. Uuesti üheksakordsete majade ringhoov, seintes olevate akende ja rõdude retsidiiv kurnab, isegi kui rõdud kajastavad ääretutes variatsioonides edasiarendusi. Vaatan üles nagu pahempidi kuristiku põhjast.
Korraga läheb vaatepilt stiilist välja. Majadevahelise männisalu alla on klopsitud euroalustest pingid ja lauakene - mingi täiesti hipsterlik element. Kaks meest on laupäeva hommikule kohaselt plekkpurk õlled lahti korkinud ja need lauakesele asetanud, ise jutlevad rahulikult. Vaatan kõrvale - trepikoja sissekäiku ümbritseb korrastatud kiviktaimla, ilmselgelt loodud majaelanike, mitte majavalitsuse poolt. Selline ebaanonüümsus.
Piirkonna bladerunnerlikku urbanismi on lõikanud ebavajalik mahendus. Selle piirkonna karisma peitubki selle allkirjatuses. Võimaluses kapselduda, võimaluses naabrit mitte tunda. Ometi saad näha elusid, neid eemalt kombata: morn mees lapsevankriga, intensiivne naispensionäride paar, veidi taaruv meeskodanik, üksik tõttav noor naisterahvas. Lõputult korduvad motiivid, iialgi nende loojaid lähemalt tundmata.
Finišisse jõudes tunnen ennast veidi kandiliselt. Füüsis on vilets. Rada oli huvitav. Pea on tühjaks puhutud. Kehaosad asetsevad üksteise suhtes veidi kubistlikult. Kuristik asetseb kuskil minu ja ruumi vahel.
Asutan esimese punkti poole minekule. Hiid korrusparkla ühte kätt ja kandiline gümnaasiumihoone teisel pool. Keeran ümber üheksakordse maja nurga. Satun tuulekoridori.
Lahendan järjepanu teevaliku etappe. Majamustrite kordused. Määratu hulga geomeetria seas korraga tohutu kahemõõtmeline poiss. Inimliku joonistuse nii ebainimlik mõõde.
Uuesti läbilõikav tuul. Uuesti üheksakordsete majade ringhoov, seintes olevate akende ja rõdude retsidiiv kurnab, isegi kui rõdud kajastavad ääretutes variatsioonides edasiarendusi. Vaatan üles nagu pahempidi kuristiku põhjast.
Piirkonna bladerunnerlikku urbanismi on lõikanud ebavajalik mahendus. Selle piirkonna karisma peitubki selle allkirjatuses. Võimaluses kapselduda, võimaluses naabrit mitte tunda. Ometi saad näha elusid, neid eemalt kombata: morn mees lapsevankriga, intensiivne naispensionäride paar, veidi taaruv meeskodanik, üksik tõttav noor naisterahvas. Lõputult korduvad motiivid, iialgi nende loojaid lähemalt tundmata.
Comments