Mustamäe iidamid

ja aadamid.

 

Millest on tehtud lumemehed? Pahempidi lumest.

Õigetpidi võiks kribida eelmise nädala Mustamäest. Enne lund ja pärast lund.

 

Viimasel valgel esmaspäeval, ikka salakeeles rääkiv punaste rõngastega paber peos. Mustamäe I mikrorajoonis. Otsides sirgeimaid lõike kollakaskirjude lehtede sahistades kollakaspruunide algupäraste majade vahel. Veidi somnambuulne tuiamine karges õhus, kus siblida täis järjekordsed kuus kilomeetrit.

Tuustida pesupuude all ja luusida rõdudest mööda. Koperdada prüginõude ümber ja looberdada garaažide vahel. Vingerdada ümber vines vendade ja komistada kojujõudjate selja taga.

 

Täisurbaanne maastik, kus peitupugev valguskera joonistas graafilisi lehti magistraalteede müras.

 

See on linnaorienteerumise viis - võtta tükike linna ja asetada sinna uute sihtidega kulgevad tüübid, kes seal tavapärastele liikujatele isemoodi isenditena näivad.

 

Esimesel pimeduse poole keeratud pühapäeval. Mustamäe VIII mikrorajoonis. Vedades kumeraid kaari lirtsuvate klorofülli kaotanud taimede keskel loovides kergel reljeefil. Veidi kuraasikam ronimine niiskes atmosfääris, kus sebida ära oma seitse kilomeetrit.

 

Pingutada ümber lapsi hoidvate aedade ja kiirustada mööda moodsamatest korrusmajadest. Madistada madalate mändide embuses ja sirutada koibi pikkade majaseinte äärtes. Turnida üles Vanaka nõlvast Nõmme turu silmapiirile ja jätta jälgi sulamata lumeliivale.

VIII mikrorajoon on nagu tasku, mille põhjas on auk, millest on väljapudenenud Sütiste metsa liivakuhi. Majadevahelised teevalikud sundisid hallollust otuste tegemisele. Põige parkmetsa muutis linnaruumiliku rütmi puiseks.

 

Mustamäelased on oma ausad ja head eluhooned muutnud värvilisteks klotsideks, mis tumedate pilvede ja pruuniks tõmbunud puistu vahel ei moodusta enam veel ühte halli varjundit, vaid värvikireva vöö.