Töömets, trail ja tamburiin

Mõni mets on ligemal kui teine, mõni mets on kohe väga, väga ligidal. Mõni mets on kodumets. Mõni hoopis tööl.

 

Mul on sihuke mets, mida saab töö aknast passida, siis kui töösse peaks aken sisse tulema.

 

Kontorinäriliste tarvis on töömetsa rajatud mitmeid kängumisvastaseid rajatisi ning infrastruktuurid ümberringi piiravad tegevusvälja, et end oimetuks võimelnud isendid ussaiast niisama lihtsalt laiali ei pudeneks.

 

Täna lasi Linnaorineteerumine töömetsas aga kamaluga punaseid rõngaid taga ajada, et neid kaardilt tegelike aukude ja küngaste taha asetada. 

5,4 kilomeetrile paigutatud 38 tähist oli peaaegu juba nagu 38% 100KP jooksust ning katsu sa järgi lohisenud töömõtetel orvandiotsingule vahele segada lubada. Kohe loll nägu peas, vales pinnavormis.

Nüüd on töömetsa põõsaalused maha jäänud töömõtteid täis. Ju nad hommikuks büroosse tagasi roomavad. Muidu on seal ka, loll nagu peas, vales koosolekuruumis.

*

Juba jupi jagu lehekuud tagasi oli paratamatuseks muutunud, et leidsin ennast Velodroomilt, Tallinn City Trail poolmaratoni stardist. Ilmselt karistuseks, et ta oli ennastki sinna kirja pannud, meelitas Jaan meid kodust jala kohale minema. Ja mitte et ma siis pärast oleksin kojutulekuks uberit teinud. Mul polnud telefonigi kaasas.

 

Tõsi, mutile kohaselt, oleks pidanud ikka enne veidi harjutama. Mullusega võrreldes on kilomeetreid, mida treeningulisteks nimetada, täbaralt vähe kogunenud. Mis andis tunda nii selles, et presidendist ei näinud ma mitte välkuvaid päkkasidki kui ka selles, et eelviimasena platseerudes paistsin ilmselt nii zombi välja, et Silver mulle veel teisegi muffini kohe pihku surus. Ikka, et keha kiiresti taastuks. Mitte et tal oleks vaja olnud lahti saada kogu sellest rikkalikust einelauast, mida ilmselt viimane lõpetaja koos korraldajatega poleks jõudud tühjaks süüa.

 

Sihuke hubane, kodune vastuvõtt finišis ning hunnitult kaunis ja vaheldusrikas rada ongi see paratamatus, miks ikkagi ennast joonele asetasin vaatamata ebapädevale ettevalmistusele füüsise osas. Vahel vaim ikka ülde ei jaga, mis keha on.

 

Laupäeva sume õhtu andis võimaluse Pirita jõe ja Lasnamäe astangu kallastel kaasa elada kümnetele pikniku pidajatele. Ühes šašlõkipunktis, kus küpsevad vardad otse rajale olid asetatud, tekkiski juba kahtlus, et kas juba jälle joogipunkt - lauakesel reas plekkpurgis õlled.

 

Nii pidi vastu päikest teraselt jälgima, kas seltskond ümber laua moodustab profiili, kes tahab numbriga mööda kihutavale tüübile sööki jagada või pigem siiski mitte. Vale otsus oleks jõujoogi asemel võib-olla peksa jaganud. Pigem nii ei läinud. Pigem jagati tervitusi.

 

Vaim sai hulgaliselt kosutust. Kehaga jäi nagu jäi.

 

*

 

Piirsalu neljapäevak Läänemaa servas, ammu otsaga üle Harjumaa, oligi nagu tamburiin.

 

Esiotsa tabati kohaletulnud sedalaadi maastikuga, mille ilme välismaised taidurid oma filmides ja muusikavideotes kunstiks väänavad. Nõukogude aegne raketibaas, kus tehisobjektid ei ole veel päris surnud ja paljud peale astud kohad kõlasid vastu nagu keegi peksaks mõttetult tamburiini.

 

Territooriumi poolitas jõekene, millest läbisumamist võimaldas minu valitud rada korda neli. Kuid seal, teisel pool vett, asus õrn-armas männik, mille alustaimestikus ringi suhistamine kuuldus kui õrn metallitilin tamburiini kergelt väristades.

 

 

 

Vaim ja keha said putitatud.