Kevad, kes armastas talve

lõpetab nagu Anna Karenina.

Kättesaamatu ideaali nimel saabub surm juba sel nädalavahetusel kui miinus kahest öösel saab pluss kakskümmend kolm päeval.

Rail Baltic tapab kevade enne kui see jõuab sündidagi.

Siiamaani on aeg markeeritud aga endiselt lehetus lehekuus kinnaste ja peakatetega sebimisena käitumisnorme eirava aastaaja seltsis.

Nii tähendas Loomaaias optimistlik suvevarustuses start punkti 7(47) jõudes külmas tuules katseid mööda turnimisnööre 6m kõrgusele punktini jõuda ja lõppes fiaskoga, mis meenutas rohkem krõbisevate lehtede langemist kui hasartlik-sportlik akrobaatilist pingutust.

Kes ei tea, mis punktitähistega võib kevadise pakase ajal ette tulla, saab aimu sellelt Linnaorienteerumise jäädvustuselt:

 

Viletsa suusailma suhtes ei näidanud peale lõvi, kaamlite ja hüljese vaimustust üles isegi mitte jääkaru. Keegi oli kohtunud elevandiga. Võib-olla tal oli hea kujutlusvõime, elevandil ma mõtlen, või oli ta end peast soojaks roninud.

 

Puudu ei jäänud siiski taimelummast - värske ülasemeri kivikülvis pakkus loomahuvilistele romantilist raamistust.

 

Võidupäeva teisipäevakul olin end targu paksematesse ürpidesse taas mässinud, mis lubas Tähetorni ümber luusida ilma, et kõik karvad kohe ära kukuksid.

 

 

Rada sisaldas kõiki ümbruse poolt pakutavaid klassikaks muutunud elemente ja oli sel viisil hea moodus tähistada Nõukogude Liidu võitu hitlerliku Saksamaa üle. Kui sinu meeleolu nii ülev ei olnud, siis sa võisid lihtsalt Euroopa peale mõelda. Ja kui sinu toonust ka see ei ergutanud, siis vaevata tärkavaid naate imetleda.

 

Täna Kangru küla taga padrikus võis ometi ennastunustavalt võssi võlusid nautida. Mängeldes ja mõnuga sai murda üle ja läbi linnataguse tihniku.

 

 

Päikese teravus tekitas paanika, millise ürbiga minna välja laupäevasele Tallinn City Trailile, mida süvendas veelgi osalejate nimekirjas mu ette platseerunud persoon :)