Kadunud tütre tagasitulek

Kevad on sel aastal nagu ülekäte läinud teismeline. Hulgub ringi ja näole ei anna. Vahel tuleb koju sööma.

Elu helgem hetk arenguloos näis olevat tänane päevak, millesse jagati säravat päikesepaistet ja o-kodaniku kannikas ei olnud päeva lõpuks kange mitte karedast õhutemperatuurist, vaid sääretõste jooksust Kirikla tärkava võssi vahel.

Eneseotsingu raskele perioodile kohaselt oli liialdatud silmavärviga - o-sportlane sai pimestatud lõputu ažuurse pilgurahe poolt - sinilillede laamad eksitasid nii mõnegi vale kivi taha, hakka või ilust ja nukrusest jooma, ning kumerustega mitte nii hiilanud orvandid jäid sootuks tähelepanuta.

Kevade järsult muutuvad tujud, lohakas suhtumine kalendrisse ning täielik huvipuudus reaalsuse suhtes on o-huvilised viinud sellise piirini, et leebem ilmahetk õhtupoolikus mõjus kui enneolematu tšill, grill ja vabanemine ning lillelised hetked algelises rohelises tihnikus kasvatasid silmile roosad läätsed ilma ülespungitavat grüünet rohkem peale võtmatagi.


Täielik ilmatrööst.
 
Varasemast aegadest meenub kokkupuuteid, kus uks sellise kolina ja hooga kinni tõmmati, et soojast õhust vaid mälestus alles jäeti. Õnneks pakkus lihtne o-rada Järvel sellele kiiret läbijooksmise võimalust ja käpikud ning läki-läki koju unustanud metsahuviline võis säilitada töövõimekuse ka järgmistel päevadel.

Mingi täiskasvanulikum moment ilmutas end siiski juba üleeilses päevas, kui Pirita metsas jalutajatele näis, et on saavutatud kokkulepe vanematega, millal on kohane alustada vana inimese eluga. Kärina ja nutumüürita rahulik õhustik pakkus esimesi värskeid võrseid naadi-, nõgese- ja teistele rohefiilidele. Lisaks ma-olen-sulle-sada-korda-öelnud-kus stiilis punkti asukohti.
 
O-atleetide lootus kombelagedast kevadest viks ja tubli aastaaeg kasvatada, ei ole veel lõplikult sambla alla maetud.