Rahnumale

Nädala alguse infovoog lähedaste elektroonilistest salongidest lubas kõne alla võtta aina rännakuid kaugetesse maadesse. Lastes akent mööda voolavate hallide nirede tasutal klikkida päikselistel kaadritel - poeg Juhan Mariaga Abu Dhabis, ema Andresega Vanuatul, vend Tambet 4x4 reisidega Iraanis.

Piisas mul aga laupäeval vaid korraks enda nina hägusa valguse kätte vedada, kui kohad olidki jälle neid Kalevipoja käest tümitada saanud stiliseeritud siile täis.

Ja te siis veel imestate, et kuidas küll ...
Võib-olla üldsegi mitte kehvalt tabatud eestlase olemus - veidi tuhm ja nürimeelne, sihuke peksasaanud olekuga tegelene, sest keegi on kogu aeg kuskil mujal ilusam, targem ja säravam.
... no too oli nüüd mõeldud ebaõnnestunud irooniana.

Seevastu võisin jätkata oma mullu pooleli jäänud partiid. Alustuseks oli paslik välja selgitada, kas pigem siis kabe või nagu ikkagi male.

Tuleb tunnistada, et mõjus rohkem nagu mäluaukudes orienteerumine. Juba esimene punkt andis teevaliku tegemiseks mõtteainet ning ühetaoliste käikudega kabe asemel oli primaarne valida õige vigur, millega sobivas stiilis liikuda. Arvestades minu kohatist väga nurgetist trajektoori, siis oli laud täis vankreid ja odadega polnud suurt midagi ette võtta.

Millise mänguga aga õieti siis tegemist oli, kui jõudsin üheksandas punktis ruudule, kus õigete tähiste leidmiseks asi joone peale läks, ongi tiba keeruline seletada. Rütmi muutev vahepala Merivälja pargis kolmeks otsustavaks käiguks.

Asi sujus ja vajadust lauda kehval seisul kogemata ümber ajada, ei tekkinud.

Ei palme, ei papagoisid.

Vaid rahnud on siin maal. Õnneks, nad ei rända praegu.