Talv. Tavaline.
Uue aasta esimestel päevadel tuli talv. Selline tavaline. Ja nüüd ongi siin. Vähemalt selle kuu lõpuni. Pärast jaanipäevalikku soojust jõululaupäeval, võib olla veidi üllatuslikult.
Kodanikud klobistavad mööda jääd ja lund, üpris tavaliselt. Natuke ometi justkui imestades, nagu ta ei peakski siin niimoodi kohal olema. Aga ta on. Ja kuskilt ei sula.
Pelgasin seiklusliku ortokaardi liiga ettearvamatuks. Kuidagi ettevalmistamata oli vaim ja vorm säherduseks külmaks ning müterdasin tavapärast rada. Külmunud maa ja lumme mattunud rajad, andsid kaardi tõlgendamiseks uusi lähtekohti ja tekitasid ootamatuid kõverteid sihtkohta.
Sel laupäeval Lasnamäel, kümme kraadi mahedamas õhus, jätkus lumes sumpamise programm juba jupi jagu paksemas valges vahus. Kõik tühermaalik sodi teadmata kuhu peitunud ning lumi koerte ja topsivendade poolt veel kollaseks urineerimata.
Ka seekord lükkasin seikluslikuma formaadi joon-o näol kõrvale, peljates liigset tarvidust joone järgi põlvini hangedes kühveldada. Klimaatilised olud olid ennelõunaks kaunikesti palju kohalikke välitingimustesse ajanud, küll oma neljarattalist mütsaku alt päästma, niisama jalutama või muul rutakal viisil askeldama ning kohati kiskus karnevalikult rahvarohkeks.Harjumuspärasel suuna-rajal sai mitme teevaliku puhul otsustavaks oskus aimata lumme sisselükatud või -tallatud radade olemasolu.
Tõsi, minu eas igasugune sportimine, mis peaks midagi treeningu laadset kujutama, tähenduses ennast millekski ettevalmistama, on sügav enesepettus. Sportimine, see on pigem tähenduses kere liikumisvõimelisena hoidmine igapäevaseks eluks. Vahel on ikka massiivselt naljakas, kuidas pärast kolme suusaringi pargis, on järgmisel päeval korpuse eri paikadel enda kohta mitu päeva kopsakalt palju öelda.Las ta siis olla. See talv. Selline tavaline. Et suusatamise vahele ebatavaliselt mõned o-sammud seada.
Comments