Territoorium ja kaart
Priima ülesanne. Mis sundis kaarti lugema tavalisest veidi teisiti ja territooriumi nägema tsipa globaalsemalt. Eriti olukorras, kus Kadaka mets ei ole mingi kodumets.
Valged alad sundisid aju kaardi lugemisel harjumuspärasest intensiivsemale tööle kujutlusvõimega ning sprindile ebatavaliselt tuli teevalikute üle otsustamiseks näha puude taga metsa, et mitte öelda, majade taga teisi maju. Talviste lumme lükatud ja tallatud käiguteede aimamine majade vahel andis juurde veel ühe lisakomponendi, mida rajavaliku planeerimisel silmas pidada.
Nauditav.
* * *
On olnud kuidagi vältimatu ära lugeda Michel Houellebecqi "Kaart ja territoorium", eriti enne seda kui minna teose ainetel valminud samanimelist draamatükki kaema.
Ühest küljest muidugi, orienteerujana loen lõiku, kus peategelasest kunstnik on saanud maha näitusega "Kaart on huvitavam kui territoorium", mille sisuks on taiesed, kus kõrvuti on piirkonna aerofoto sama ala Michelini kaardiga, oma o-rikutuse tasemel - hakkan paratamatult kõrvutama iseenda kogemusi tavalise o-kaardi ja aerofoto järgi orienteerumisel. Eks ole, kaart on ju huvitavam.
Teisalt ärritab, miks sellel raamatul selline pealkiri on, kus muidu kõneldakse generatsioonide suhetest, kunstniku elust, heas ja kurjast, ikka houellebecqilikult magushapus kastmes, koos iseäralike pööretega.
"/-/, keerles inimese eksistents töö ümber, mis võttis enda alla suurema osa elust ja sai teoks eri mõõtu organsatsioonide raames. Tööaastate järel algas lühem periood, mille käigus kujunes välja mitmesuguseid haigusi. Mõningad inimolendid üritasid kõige aktiivsemal eluperioodil moodustada mikrorühmitusi, mida nimetati peredeks ning mille eesmärgiks oli soojätkamine; kuid enamasti jäid need katsed üpris lühikeseks, sest "ajad olid sellised", /---/
Või sellised piinad Iirimaal: "Aga kevad on väljakannatamatu, päikseloojangud on lõputult pikad ja imeilusad, nagu mingi kuradi ooper, pidevalt tuleb uusi värve, uusi valgusi peale, ükskord proovisin terveks kevadeks ja suveks siia jääda ja mul tekkis tunne, et siia ma suren, ma olin iga õhtul enesetapu äärel, kui jälle pimedaks ei läinudki."
"Põhimõtteliselt oli kiriku sekkumine matuse puhul märksa enam õigustatud kui sünni või ka abiellumise puhul. Kirik oli siin täiesti omas elemendis, tal oli surma kohta midagi öelda - armastuse puhul oli asi kahtlasem."
Muidugi, kas selleks nii väga ongi vaja Houellebecqi, taipamaks, et Euroopa kaart ei vasta enam ammu tegelikkusele. Kölni uusaataöö sündmused, mis leiavad jätkuvat käsitlemist (n (:)kivisildnik), veennavad veelgi rohkem selles, et territoorium, kus oma enda maal ei saa ennast kindlalt tunda, on vallutatud.
Lääne kultuuris prevalveeriv sallivus õgib tänases seisus iseennast omaenda sabast täiega. Euroopa on väärtuste sõjas, mis ei leia aset enam kuskil kaugel, koloniseeritud territooriumil, vaid siin samas, ümber nurga, naaberkvartalis. Kolonisatsioon on olnud nagu jõe voog, mis on jõudnud müürini, millelt nüüd tagasi põrkub, tekitades vastandsuunas liikudes täieliku segaduse ja peataoleku - nii ei pidanud see ju minema.
Siis ei imestagi, et eestlane, kes pole päris lõpuni omaks võtnud ei kristliku lääne ega idapoolsema õigeusu traditsiooni, rääkimata arusaamatuks jäävast islamist, rabab lugeda Mikita lindvistikat kui ugrilase pääseteed - maha raputamas ennast sellest kristluse ja islami kokkupõrkest, sest kuigi end EL külge haakinuna oleks justkui pool valitud, sisimas see jamps ju ei huvita, oma santide ja külalollidegagi madinat küllalt. Sattudes taas traditsioonide võitlusväljale, jookseb metsa. Mis ei tähenda, et ei leidu ikka neid, kes lihtsuse huvides poole valivad, kellele ennastunustavalt kaasa ulguda.
Kui kogu seda ajakirjanduse ja poliitika pagulaste ulgumerel ulpimist vaadata, siis tekib küsimus -
mida me siin maanurgas tahame üldse lahendada?
Vahel räägib territoorium hoopis teist keelt kui kaart.
Miks ka mitte siis asjadest ja endast paremaks arusaamiseks ette võtta üks palverännak. Hakatuseks siiski mõtteline palverännak - Jean Lescuyer ja Mehdi Benchelah "Palverännak Jeruusalemma". Katoliiklasest, eduka ärimehe, kulgemine läbi territooriumite - alustades Baskimaalt Lourdes´st, läbi Prantsusmaa, Itaalia, Kreeka, Türgi, Süüria, Liibanoni, Jordaania. "Palverännak aitab kohaneda emotsioonidega, mida tuleb kogeda enne surma: valu kaotus ja üksinduse tunne." Nii kristlik, nii surmale keskendunud, nii üksildane, nii jumalale pühendunud. Miks mulle alati tundub, et miski, või keski, on nende kristlike palverändurite eneseotsimise teel liigne.
Et tsivilisatsioonide kokkupõrget mitmekesistada, võtsin lugeda Harry Sheini "Eruuv. Tule lobiseme juutidest!" Mingis mõttes on see natuke analoogne lähenemine Mikita püüdele, seletada eestlast. Harry Shein lobiseb juutidest sarnaselt krutskilisel, neutraalsel, kuid üdini selle rahvusekillu esindajana. See oli hea põgenemiskatse Euroopa eest, järgmisse kultuurilisse traditsiooni.
Või peaks kõrvale viskama kõik kristlased, juudid, muslemid ja ugrid kogu täiega ning pugema hoopis mandala sisse, Shein: "Eurooplase jaoks tähendab tühjus kehade puudumist ideoloogiavabas geomeetrilises ruumis, mis ometi teiste kehadega määratud on. Budistlik sunyata on hoopis teist laadi tühjus, millel rohkem olemise ja mitteolemisega pistmist on kui eurooplase ettekujutusega ruumist kui mingit laadi mahutist. Mida küll budismist üle võtma peaks, on teadmine, et millegi osa ega selle hetkeseisund ei ava kuigipalju selle asja enda olemust. On vaks vahet, kas me mediteerime mandalale otsa jõllitades või püüame selle sisse kolida."
Lescuyear oma palverännakul justkui astuks tasapisi lääne ruumist välja: "Ma avastasin positiivse ükskõiksuse, teatud fantaasia. Ruumi, mis avab väljapääsuteed seal, kus tavaliselt nähakse vaid müüre."
Lõpuks võiks ju küsida, milleks sellised raamatud. Võib-olla siis selleks, et mõista - mida me siin maanurgas tahame üldse lahendada.
Lääne kultuuriruum võib küll püüda sallida kõiki inimesi, aga ei salli paigalseisu, kõik muutub spordiks, palverännak füüsiliseks valuks ja piinaks. Logelev muslim on hukatuse tipp ja mediteeriv budist ei jõua iilagi tehnilisest progressist tingitud külluseni.
Kuidagi toimivad nad kõik. Ühe, mitme või mitteühegi jumalaga.
Kipun endas ära tundma seda kõike mõista püüdvat eurooplast, lõpuks käitun aga ilmselt ikka nagu tüüpiline ükskõiksusega hiilgav ugrilane, vaatan metsa poole ää, ega pretendeeri naabertsivilisatsioonide täies koosseisus maha nottimisele.
Eilases Sirbs viitab Aimar Altosaar artiklis "Vene õiglus ja Allahi käsk" Jüri Saare raamatule "XXI sajandi väljakutse: tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused", otsides vastuseid küsimusele, miks on lääs jäänud oma naabertsivilisatsioonidega vastakuti? Toda peaks lugema.
Õhtul käisin teatris. Houellebecq mässab jätkuvalt oma kaardi kallal, millega tuvastada territoorium. Juhan Ulfsak lavastajana oli mässanud, et tuvastada Houellebecqi. Oma Jeruusalemmani pole veel kumbki jõudnud.
Comments