FullSpeedNoMistakes X
... või minu puhul siiski pigem No Speed, Full Mistakes.
Pärast selletalviseid üritamisi, kus kahel korral Pirita suusaringrajal, pooleteist kilomeetrisel rõngal pearingluseni, korraga koos kolmesaja liigutamishuvilisega rada ja maid jagada on õnnestunud, ei tundunud asjakohasena Alutaguse Maratonile kooberdama minna. Eriti kui ilmaolud tõotasid ühemõtteliselt üpris sarnast paar aastat varem juhtunule - Kaugel kevadest.
Oma isiklike ümarvormide õhemaks kulutamiseks, mis on viimastel kuudel võtnud nõuks valmistuda vist tuumatalveks, oli sel aastal õnneks ka teisi lahendusi - FullSpeedNoMistakes, stage X.
Nii kadusid laupäeva hommikuste pudrutaldrikute tagant koju sattunud isendid üksteise järel igaüks omas suunas - Jaan riskis ette võtta looduses liikumise siiski koos suuskadega ja tuiskas Jõhvi poole, Raiden piirdus tavapärase tennisega, Juss kiirustas Mariat tohterdama ning ise veeresin Laagrisse. Kuskile Hoia ja Keela, ei, Hoiu ja Koru tänava ristumispunkti.
Männipuude alla asetatud rahakarp täitus müntidega ning laiali laotatud kaardid libisesid pihkudesse, et koos omanikuga tuuseldada natuke siin ja seal pool Pääsküla jõge.
Üksikute samblasemate alade üle domineeris jõeäärne ja liinialune tihnik. Risu kattev kangestunud lumekiht tegi puusodis liikumise veidi hõlpsamaks, muutes samal ajal kerekurnamise ürituse tõhusamaks.
Intellektuaalsema osaga esines uskumatuid raskusi - labaseid suuna ja kauguse eiramise vigu tuli robinal, rääkimata paaril korral kaardi valepidi ettekeeramisest. Kui Ingrid ei oleks mind hoiatanud, et teised jooksid hoopis vastas suunas, siis oleksin vist Harkus ära käia jõudnud.
Igatahes, tegelikult üpris lihtne rada, mille läbimine koos lisasirgete ja fotovõtetega puhkepauside eesmärgil, kulutas ära poolteist tundi Laagri taga võpsikus omal lopsakal moel. Ja andis mõista, et ainuüksi saiavormi paisutamisega tegeledes võib kevadel tõsisemas metsas kahe puu vahele lihtsalt kinni jäädagi.
* * *
Ent liigne volüümikus, mis padrikus hingeldama ajab, ei tekita ometi sarnaseid raskusi raamatu lehtede keeramisel. Pärast Epu kommentaari aastalõpust võtsingi ette lehti liigutada Mailis Hundilaineni "Minu Peterburis". Olen käinud korra Leningradis, 1989. Tõttöelda ei mäletagi midagi mõistlikku kui tagasiteel ekstreemse Kingissepa linna bussijaama käimla külastust, mille intensiivse külastusvajaduse oli põhjustanud ilmsesti kultuurlinna toitlustusasutuste külastamine.
Mailise kirjeldused linnast ja tema inimestest on ekspressiivsed, jumekate nüanssidega ja lasevad imestada, et keegi on tõesti võtnud nõuks liikuda itta. Linna, mis kumendub siiapoole kuidagi sootuks teisti kui lõunapoolne Moskva. Võib-olla see - "Kuhu ka ei vaata, ikka viirastub tsitaat." Klassikaline ballett ja ooper, muusika ja Ermitaaž, klassikalise repertuaariga teatrid. Kõik revolutsiooni eelne kiirgab sealsest konservist. "Lapik linn lapikul maal", mis pakub head võimalust katusekülastuse sürrealismiks - viis pääseda linakärast ja ronida katusele. Aga võib-olla tulvab sealt ületamatut rõskust, soopealsest hiidlinnast, mida võimendab nali: "Mis asjast Peterburis vihma sajab?" "Aastast 1703".
Värvikate linnaelmuste juurest siirdusin Lars F. H. Svendseni "Igavuse filosoofia" juurde, kus autor nähtust innukalt prepareerib, otsides põhjendusi, miks me küll nii meeletult igavuse eest põgeneda üritame. Ning kuidas sellest pääseda. Ning kui me sellest pääseme, siis kuhu me tegelikult pääseme. Uude igavusse. Pitsitades samal teemal Kanti, Heideggeri ja Kierkegaardi. Aga jätmata rahule ka David Cronenbergi filmi "Crash", mis baseerub J.G Ballardi samanimelisel romaanil. Cronenbergi praegu meiegi ekraanidel nähtav "Maps to the Stars" õigupoolest jätkab cronenberglikul viisil samal teemal. Andke omale sisu.
Haruki Murakami "1Q84" on aga nii toekas kirjatükk liigutamiseks, et eesti keeles lausa kahe eraldi raamatuna välja anti. Tengo ja Aomame liikumistrajektoorid pidid ju lõpuks üksteiseni jõudma. Ja kui vahepeal tundus, et sama teema muudkui kordub ja kordub vaheldumisi Tengo ja siis jälle Aomame poolel, siis selline spiraalne viis kruvis mind ennastki aina tihedamalt sellesse pöörlemisse. Kordusi rikkumas kummalised lood, näiteks zen-stalinismist, või arvamus, et surma ja elu oleme endale ainult mugavuse pärast erinevaks mõelnud. Loo lõpp näis ju nii banaalne. Ometi nii loogiline. Muu oleks olnud justkui petmine.
Sellise lõpu juurest oli paras võtta kaalult kergekaalulisem kuid sisult taas aeg-ajalt Heideggeri, ja mitte ainult, poole pöörduv Aado Lintropi "Imeline koda", et jõuda Rooma. Tollesse linna ei ole jalga saanud. Nagu kardaksin seda linna. Justkui oleks seal kihte liiga palju ja pelgaksin rumalaks jääda. Võib-olla Aado aitas kribukene targemaks saada ning kuskilt tuleks nüüd leida Ristikivi "Rooma päevik".
Aado Rooma varemetel kõmpides: "Kes nägi siin kord viimset vana roomlast? Eestlaste esivanemad elasid samas paigas Läänemere ääres juba siis, kui Rooma seitsmel künkal olid veel külad ja Treja orus õitses faliski kultuur. Faliskid on kadunud, etruskid on kadunud, roomlased on samuti kadunud. Eestlased aga elavad ikka oma karmil kõledal maal, hoolimata kõigist vallutajatest ja võõrastest isandatest. /---/ ... me oleme olemas ja saame kõndida muistse Rooma varemetel."
Ning arendab edasi Murakami elu ja surma vahet. " ... miks öeldakse, et keegi on elus või keegi sai surma. Nagu oleks surm miski asi, mida võib saada, olemine aga koht, kus olla. /---/ Me vist ei usu surnute maad, seepärast oleme hakanud rõhutama vahet elu kui paiga ja surma kui seisundi või oleku vahel."
Vahele tulid Udo Uibo "Sõnalood", kus lood sõnade tekkimisest kõlasid kui kerged vested. Ometi on igal sõnal lugu, millele jälile jõudmine näikse nõudnud hiidmahukat tööd.
Jaan Kaplinski "Jutte" sisaldab hakatuseks vanemaid varem ilmutatud tekste ning lõpeb millegagi, mida võiks paigutada samale joonele Mikita metsandusega. Õigemini oleks nagu tegu Mikita teooriate ümberjutustusega rohkemal määral üle vindi virutatud viisil. Aga eks ole, see tõekspidamine, et alginimene on pärit Aafrikast, on alati kahtlane tundnud. Meid sinisilmseid, toodi jää taandudes siia kõledale kamarale ilmsesti ikka teisest universumist. Mida te kõik muidu nii igatsevalt neid tähti vahite ;)
Võib-olla on igavuse vastand informatsioon. Üritan ennast parasjagu läbi suruda James Gleick'i teosest "Informatsioon. Ajalugu. Teooria. Uputus". Võib-olla on neil omavahel hoopis muud seosed, võib-olla lausa midagi ühist. Kas palju informatsiooni tekitab või kaotab igavuse? Kas infouputuse sajandil ei vaja me just mitte igavust, et vahet teha, kas oleme surnud seisundis või elus paigas. Või saab kõik selgeks kui kõleda kamaraga maal korraks metsa eksida.
Oma isiklike ümarvormide õhemaks kulutamiseks, mis on viimastel kuudel võtnud nõuks valmistuda vist tuumatalveks, oli sel aastal õnneks ka teisi lahendusi - FullSpeedNoMistakes, stage X.
Nii kadusid laupäeva hommikuste pudrutaldrikute tagant koju sattunud isendid üksteise järel igaüks omas suunas - Jaan riskis ette võtta looduses liikumise siiski koos suuskadega ja tuiskas Jõhvi poole, Raiden piirdus tavapärase tennisega, Juss kiirustas Mariat tohterdama ning ise veeresin Laagrisse. Kuskile Hoia ja Keela, ei, Hoiu ja Koru tänava ristumispunkti.
Üksikute samblasemate alade üle domineeris jõeäärne ja liinialune tihnik. Risu kattev kangestunud lumekiht tegi puusodis liikumise veidi hõlpsamaks, muutes samal ajal kerekurnamise ürituse tõhusamaks.
Intellektuaalsema osaga esines uskumatuid raskusi - labaseid suuna ja kauguse eiramise vigu tuli robinal, rääkimata paaril korral kaardi valepidi ettekeeramisest. Kui Ingrid ei oleks mind hoiatanud, et teised jooksid hoopis vastas suunas, siis oleksin vist Harkus ära käia jõudnud.
* * *
Mailise kirjeldused linnast ja tema inimestest on ekspressiivsed, jumekate nüanssidega ja lasevad imestada, et keegi on tõesti võtnud nõuks liikuda itta. Linna, mis kumendub siiapoole kuidagi sootuks teisti kui lõunapoolne Moskva. Võib-olla see - "Kuhu ka ei vaata, ikka viirastub tsitaat." Klassikaline ballett ja ooper, muusika ja Ermitaaž, klassikalise repertuaariga teatrid. Kõik revolutsiooni eelne kiirgab sealsest konservist. "Lapik linn lapikul maal", mis pakub head võimalust katusekülastuse sürrealismiks - viis pääseda linakärast ja ronida katusele. Aga võib-olla tulvab sealt ületamatut rõskust, soopealsest hiidlinnast, mida võimendab nali: "Mis asjast Peterburis vihma sajab?" "Aastast 1703".
Värvikate linnaelmuste juurest siirdusin Lars F. H. Svendseni "Igavuse filosoofia" juurde, kus autor nähtust innukalt prepareerib, otsides põhjendusi, miks me küll nii meeletult igavuse eest põgeneda üritame. Ning kuidas sellest pääseda. Ning kui me sellest pääseme, siis kuhu me tegelikult pääseme. Uude igavusse. Pitsitades samal teemal Kanti, Heideggeri ja Kierkegaardi. Aga jätmata rahule ka David Cronenbergi filmi "Crash", mis baseerub J.G Ballardi samanimelisel romaanil. Cronenbergi praegu meiegi ekraanidel nähtav "Maps to the Stars" õigupoolest jätkab cronenberglikul viisil samal teemal. Andke omale sisu.
Sellise lõpu juurest oli paras võtta kaalult kergekaalulisem kuid sisult taas aeg-ajalt Heideggeri, ja mitte ainult, poole pöörduv Aado Lintropi "Imeline koda", et jõuda Rooma. Tollesse linna ei ole jalga saanud. Nagu kardaksin seda linna. Justkui oleks seal kihte liiga palju ja pelgaksin rumalaks jääda. Võib-olla Aado aitas kribukene targemaks saada ning kuskilt tuleks nüüd leida Ristikivi "Rooma päevik".
Aado Rooma varemetel kõmpides: "Kes nägi siin kord viimset vana roomlast? Eestlaste esivanemad elasid samas paigas Läänemere ääres juba siis, kui Rooma seitsmel künkal olid veel külad ja Treja orus õitses faliski kultuur. Faliskid on kadunud, etruskid on kadunud, roomlased on samuti kadunud. Eestlased aga elavad ikka oma karmil kõledal maal, hoolimata kõigist vallutajatest ja võõrastest isandatest. /---/ ... me oleme olemas ja saame kõndida muistse Rooma varemetel."
Ning arendab edasi Murakami elu ja surma vahet. " ... miks öeldakse, et keegi on elus või keegi sai surma. Nagu oleks surm miski asi, mida võib saada, olemine aga koht, kus olla. /---/ Me vist ei usu surnute maad, seepärast oleme hakanud rõhutama vahet elu kui paiga ja surma kui seisundi või oleku vahel."
Vahele tulid Udo Uibo "Sõnalood", kus lood sõnade tekkimisest kõlasid kui kerged vested. Ometi on igal sõnal lugu, millele jälile jõudmine näikse nõudnud hiidmahukat tööd.
Jaan Kaplinski "Jutte" sisaldab hakatuseks vanemaid varem ilmutatud tekste ning lõpeb millegagi, mida võiks paigutada samale joonele Mikita metsandusega. Õigemini oleks nagu tegu Mikita teooriate ümberjutustusega rohkemal määral üle vindi virutatud viisil. Aga eks ole, see tõekspidamine, et alginimene on pärit Aafrikast, on alati kahtlane tundnud. Meid sinisilmseid, toodi jää taandudes siia kõledale kamarale ilmsesti ikka teisest universumist. Mida te kõik muidu nii igatsevalt neid tähti vahite ;)
Comments