XIV TAOK Rogain Jänedal
Tagasi lätete juurde.
Kolletamiskuu esimestel päevadel hakkavad mitmetes sadades elupaikades tossud sügelema turbasambla järele. Mõnedes kohtades tekib matkakottidel vastupandamatu isu banaanide järele. Teistes piirkondades ootavad dressid kannatamatult kuuseokste sügamisi ning mõnedel aladel närivad kompassid küüsi, et neid kogemata maha ei unustataks.
Mõned isendid on suve sees päris ära kurnatud ja nad ei jõuagi kohale, teised on mõõdukas vormis valmis panema lõpppunkti hooajale, kolmandad on paaril päeval kuus välja lastud ja mõned ainult aastas korra tuulduma pääsevadki.
Aga ühel hommikul on õnnelikumad neist taas kohal. Päike häirimatult hävitamas hanede poolt maha jäetud hallasid, mis on sunnitud põgenema udu kujul valgusaastate taha Alfa Kentuarile.
Jagu minuteid enne pool kümmet läheb Jäneda spordiplatsil lahti paanika nagu oleks Galaktika Hüperruumi Planeerimisnõukogu prostentiline vogon Jeltz teatanud, et kahjuks tuleb teie planeet hävitada, sest jääb jalgu hüperruumilise ekspresstee ehitusele.
Paanika liigub läbi kogunenud isendite, justkui need oleks rauapuru papitükil, mille all liigub magnet. Sel ajal kui läbi clear kirjaga postide tungles üks osa, hakkas spordiplatsilt kahes suunas laiali valguma teine ihadega täidetud laviin kaugemate pooluste poole.
Sel hetkel oleks tõesti ära kulunud mõni vogonite töölaev, millega kaugemate planeetide poole jõudmiseks küüti võtta, kuid vastus küsimusele, mis on seekordse rogaini mõte, jäi iseenda välja mõelda. Seda, kas tegemist on pöidlaküüdikaga või tavalise rogainijaga, võib vahet teha seljakoti sisu järgi, sest kui pöidlaküüdikal on alati kaasas rätik, siis muu kaasataritav langeb ilmsesti kokku või kuidas seletadagi neid selgades olekslevaid pungis kotte, kui nad ei sisaldanud hambaharja, näorätti, seepi, karpi küpsiseid, plaskut, kompassi, kaarti, nöörirulli, sääsevastast vahendit, märja ilma varustust, skafandrit jne, jne.
Enne kui ruum end lamedaks voltis, ringi keereldes eksistentsist välja kerkis ja omaenda nabasse libises, tuli oma siht paika panna ilma Pöidlaküüdi Reisijuhita. Ja kuigi kurvimeeter ei ole pandimensioonaalse rassi poolt ehitatud superkompuuter, aitas selle veeretamine laiali laotatud kaardil leida oma tee üle mägede ja läbi orgude lähemate ja kaugemate planeetide vahel.
Põhjatähed hiilgasid seekord heledamalt, kuigi korra liitsime läbi ka lõunapoolse ringi. Jada 23-40-52-58-32-46-42-20-25-37-57-45-59-56-33-44-26-36 ei olnud kaugeltki mitte unikaalne ning kordus mõningaste variantsioonidega päris ohtralt. Meie liikumiskiirus langes kokku paljude ristlejatega tipptunniks ning sõbralikud järjekorrad isegi kaugemate punktide SI-mulkude taga ei olnud haruldased.
Ülemises kaare peamised mõõtekohad olid, kas ringil jätta või võtta punkt 39 ja leiutada viise, kuidas lahendada Ännijärve ümbruse kahelised sõltuvalt sellest kui janused ollakse, aga kõik muu kulges muidu ühtlases peavoolus. Sihid olid kohati üpris loominguliselt interpreteeritavad, kuid vajalikumad neist lugesime häireteta välja.
Võimekamad rahmeldasid pärast Aegviidu küla alla Valgehobuse mäe udukogu suunas, samal ajal kui ükskõiksemad rahulikult Jäneda poole tsirkuleerisid.
Paari punkti juures tabasid meid maandumisraskused, näiteks kohe alguses 40ndale liginesime ettevaatlikult kaarega, põrgates kokku teiste gravitatsiooni kaotanutega. Ka punkti number 42 leidmine ei läinud ladusalt, aga kui elumõtte leidmine võttis Sügaval Mõttel seitse ja pool miljonit aastat, siis ei pruugikski loota, et me sellele kohe otse otsa satuksime.
Pinnavormidel liikus pidevalt vastu ja mööda rõõmsameelseid loodust nautivaid tegelasi ning vaid üksikute isendite puhul võis nende nöoilmete järgi kahtlustada, et äkki nad on olnud sunnitud hiljuti kuulama vogonite poeesiat, mis võib põhjustada sisemist verejooksu või jätab ellu vaid tänu omaenda jala otsastnärimisele.
Et rabasse võiks ka kiirlaudteid rajada, ei osanud enne RMK looduskeskuse juurest 56sse punkti kihutamist ette kujutada. Õpperada oli nagu suvila terrass, hõljudes villnuttpeade kohal, et Euroopa lapsed kogemata soiseks ei saaks. Presidendi rada oli vanakooli meestele kohaselt juba sootuks maapealsem, kui seda näiteks 33ndas punktis käimiseks kasutasime, kuigi kohati nii laialt sisse aetud, et kõrvuti mahuks ka kolm komplekti turvamehi matkavat valitsejat turvama.
Mõnel puhul ei pidanud ennustused, mida kaardipildi järgi arvanud oleks, päris paika. Näiteks oli 32st 46sse sinisetriibuliseks joonistatud sihilt vesi selleks ajaks aurustunud kui me pärale jõudsime. Üldse oli haruldaselt kuiv. Jalad olekski täiesti kuivaks jäänud kui me poleks endale lõpu eel 26st minema liikudes ühte jõge tee peale jätnud. Eeldatav purre oli samuti alustanud aurustumisega või lahkunud osaliselt oma asukohast lihtsalt mõnda galaktikate vahelisse ussiauku. Kuid ärgem sattugem paanikasse. Sel ajal kui Jaan moodustas purdejäänustel koos teiste kaasvõistlejatega püramiide, tegin ma teises sopis kindlaks, et ainult lühemad naised saavad trussikuteni märjaks ja kahlasin üle põlve ulatavas mudapõhjalisesest jõekesest läbi. Uhh, külm.
Kaardi oskuslik kokku kärtsutamine ei lasknud tekkida mõttel, et ajast alles jäänud poolt tunnikest oleks sünnis kasutada veel ligima punkti 22 külastamiseks. Aeg ei olnud meie peamine probleem, millega sel momendil pead vaevata, rohkem oli mõtisklemist diagnoosi nimega vanadus üle. Seitsmendal tunnil hakkasid end meelde tuletama mõned teistest kiiremini aeguma kippuvad kehaosad, nagu puus, põlv ja jalalaba.
Naasime õhtupäikesest põlevale rohelisele spordiväljakule, üle mille siirdus pärast meid aina tihenev vool üles spordihoone äärde, et liikuda läbi finish kirjaga postide, päästa endaga tulipunase paelaga ühendusesolev SI-pulk ja lasta peakompuutril lugeda maha pulgale päeva jooksul nopitud punktid.
Aga kas need punktid olid sel hetkel üldse küsimus, millele vastust otsida. Palju humaansem oli mõelda sellele banaanile, mis jäigi seljakotist ära söömata. Või kuldsete lehtede serpentiinisajule, mida tuul puude küljest pidevalt läbi ionosfääri kaela puistas.
Suppi luristades ja pirukaid vitsutades mõnusalt vastu päikest sätitud varju all, surises varvas seekordsest 38 kilomeetrist mõnulaineid, mis alati TAOK rogainil saabub, kui oled viibinud päevajagu samas metsruumis koos mitmete sadade teiste muhedate isenditega. Kahjutu, enamasti kahjutu.
Ahjaa, tegelikult me olime juba viiendat aastat esimesed. Nimelt klikkimises. Põhjustades oma kottpükstega 'liidri' numbrit kandes pisukest hämmingut, et ah sellised siis näevadki välja, edestades napilt maailmameistri pereklassi. Imetlustvääriv visadus lastel - veel enne lõpu jõeületust on täpselt sama punktijada läbinud TBD meist ajaliselt ees olnud.
Üllatavalt paljude jaoks ei tekkinud galaktikasse õigel hetkel auku, et voltida kokku natuke aega, mis poole kuuest puudu jäi. Niipalju miinuseid, nagu keegi oleks venitanud tõenäosusteooriat.
Aeg muudab asju.
Näiteks kaardipilt, mille järgi oma esimesel rogainil liikusin, on mõnevõrra teistsugune.
Ja kaaslane, kellega oma esimese rogaini imeraskeid kilomeetreid koos läbisin, on ammu lahkunud sellelt planeedilt, igaveste lätete poole. Ole sa igavesti tänatud, et enne siit minekut selle universumi parimate palade juurde mu kunagi kaasa küütisid.
---
* Kribingus on näpatud mõtteid ja tegelasi Douglas Adamsi "Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikast" ning põhimotiiv allikate juurde naasmisest korraldajate võistlusinfost.
Kolletamiskuu esimestel päevadel hakkavad mitmetes sadades elupaikades tossud sügelema turbasambla järele. Mõnedes kohtades tekib matkakottidel vastupandamatu isu banaanide järele. Teistes piirkondades ootavad dressid kannatamatult kuuseokste sügamisi ning mõnedel aladel närivad kompassid küüsi, et neid kogemata maha ei unustataks.
Aga ühel hommikul on õnnelikumad neist taas kohal. Päike häirimatult hävitamas hanede poolt maha jäetud hallasid, mis on sunnitud põgenema udu kujul valgusaastate taha Alfa Kentuarile.
Jagu minuteid enne pool kümmet läheb Jäneda spordiplatsil lahti paanika nagu oleks Galaktika Hüperruumi Planeerimisnõukogu prostentiline vogon Jeltz teatanud, et kahjuks tuleb teie planeet hävitada, sest jääb jalgu hüperruumilise ekspresstee ehitusele.Paanika liigub läbi kogunenud isendite, justkui need oleks rauapuru papitükil, mille all liigub magnet. Sel ajal kui läbi clear kirjaga postide tungles üks osa, hakkas spordiplatsilt kahes suunas laiali valguma teine ihadega täidetud laviin kaugemate pooluste poole.
Põhjatähed hiilgasid seekord heledamalt, kuigi korra liitsime läbi ka lõunapoolse ringi. Jada 23-40-52-58-32-46-42-20-25-37-57-45-59-56-33-44-26-36 ei olnud kaugeltki mitte unikaalne ning kordus mõningaste variantsioonidega päris ohtralt. Meie liikumiskiirus langes kokku paljude ristlejatega tipptunniks ning sõbralikud järjekorrad isegi kaugemate punktide SI-mulkude taga ei olnud haruldased.
Võimekamad rahmeldasid pärast Aegviidu küla alla Valgehobuse mäe udukogu suunas, samal ajal kui ükskõiksemad rahulikult Jäneda poole tsirkuleerisid.
Pinnavormidel liikus pidevalt vastu ja mööda rõõmsameelseid loodust nautivaid tegelasi ning vaid üksikute isendite puhul võis nende nöoilmete järgi kahtlustada, et äkki nad on olnud sunnitud hiljuti kuulama vogonite poeesiat, mis võib põhjustada sisemist verejooksu või jätab ellu vaid tänu omaenda jala otsastnärimisele.
Et rabasse võiks ka kiirlaudteid rajada, ei osanud enne RMK looduskeskuse juurest 56sse punkti kihutamist ette kujutada. Õpperada oli nagu suvila terrass, hõljudes villnuttpeade kohal, et Euroopa lapsed kogemata soiseks ei saaks. Presidendi rada oli vanakooli meestele kohaselt juba sootuks maapealsem, kui seda näiteks 33ndas punktis käimiseks kasutasime, kuigi kohati nii laialt sisse aetud, et kõrvuti mahuks ka kolm komplekti turvamehi matkavat valitsejat turvama. 
Aga kas need punktid olid sel hetkel üldse küsimus, millele vastust otsida. Palju humaansem oli mõelda sellele banaanile, mis jäigi seljakotist ära söömata. Või kuldsete lehtede serpentiinisajule, mida tuul puude küljest pidevalt läbi ionosfääri kaela puistas.
Ahjaa, tegelikult me olime juba viiendat aastat esimesed. Nimelt klikkimises. Põhjustades oma kottpükstega 'liidri' numbrit kandes pisukest hämmingut, et ah sellised siis näevadki välja, edestades napilt maailmameistri pereklassi. Imetlustvääriv visadus lastel - veel enne lõpu jõeületust on täpselt sama punktijada läbinud TBD meist ajaliselt ees olnud.
Üllatavalt paljude jaoks ei tekkinud galaktikasse õigel hetkel auku, et voltida kokku natuke aega, mis poole kuuest puudu jäi. Niipalju miinuseid, nagu keegi oleks venitanud tõenäosusteooriat.
Aeg muudab asju.
Näiteks kaardipilt, mille järgi oma esimesel rogainil liikusin, on mõnevõrra teistsugune.
Ja kaaslane, kellega oma esimese rogaini imeraskeid kilomeetreid koos läbisin, on ammu lahkunud sellelt planeedilt, igaveste lätete poole. Ole sa igavesti tänatud, et enne siit minekut selle universumi parimate palade juurde mu kunagi kaasa küütisid.
---
* Kribingus on näpatud mõtteid ja tegelasi Douglas Adamsi "Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikast" ning põhimotiiv allikate juurde naasmisest korraldajate võistlusinfost.
Comments