Batman ja Pingviin

Pühapäevaks näisid tunnelid ja sillad ära avatud ning transformerid ja helikopterid saadetud pikutama garaažikatustele. Gotham City elanikud, kes juba aastaid Batmani oodanud, jätkavad endistviisi Pingviini toimetamiste käes vaeveldes.

Kuid ilm ei pane seda märkama, juba teist pühapäeva miilustab päike aina suurema alastuse kätte jäänud puudega.

Gotham City elanikud ei otsi endale rahustavat tegevust mitte ainult päikselistel pühapäevadel, kui võiks loota, et pingviin on urus peidus, vaid ka kolmapäevases ööpimeduses, kui täiskuud oli veidi viilitud, ilmusid mõned tegelased Pirita ringraja äärde. Et ikka rõngaid leida. Kuitahes maagiliselt need ka ei helkinud, kui tahes müstilist sümbolit nad ei moodustanud, Batmani see kohale ei toonud. Kuid eks viimaks iga pingviin leiab oma kassnaise.

Seni, vaadates ligemalt viinakuu 13. päeva, 2000 ja 13 aastat peale Kristust, kui mõned mängurid lootsid leida ümber TTÜ paarispunkte, panustades alati punasele, läks nii, et viimast üheksandat paari lahendades jäin teel mõtisklema punkti 47 asukoha üle ning imetledes, kuidas pikema kasvuga poisid punktini alt tänavalt küünitavad, jõudis minuni, et too oleks mul juba ammu läbi loositud pidanud olema. Mõningase lindikerimise tulemusel sai selgeks, et selles seitsmenda paari punktis ma küll ei ole olnud ja nii tuli kombinatsioon kaheksatega uuesti mängida.

Muidu hea mängulaud oli.

Kolm päeva hiljem, õhtul lambiga Pirita suusaradadel koos lõngerdavate jalgratturitega, tabas esimesse punkti minnes pimeduse tavapärane peatakanadus. Kui isegi jänes bridži ei mängi, mis siis ilma peata munejast veel kõneleda. Kuidagi leidsin kuuvalguses oma näo, kõrvad ja silmad ning lõpuks punkti.

Bermuda kolmnurka ehk Ambrose mäe võserikku, kus tavaliselt kättevõidetud edu lõppeb, nagu koristaja mängus, pandud punkti sain tänu lõõparitest pedaalijatele, kes seisid kambaga täpselt selle koha peal, kus ma plaanisin võssa hüpata, ees ja pidin natuke varem teelt ära keerama, ootamatult kiirelt. Ei maksa üle bluffida.

Napilt suutsin õhtu lõpuks vist edestada esimest korda orienteerumist proovima tulnud noori. Tõepoolest, milleks uute aladega päevavalguses tutvust teha.

Viimasel pühapäeval ei leppinud ma ainult iseenda Stroomi randa vedamisega, vaid sikutasin tuulduma ka ülejäänud pesakonna. Raideni saatsime kõige lühemale rajale, millelt ta sai kätte oma esimese (43; minu viimane) punkti, kui ülejäänud sigrimigri üpris hoomamatuks jäi. Teda vahepeal kohates andsin vihjeid, kus ta paikneda võiks, kuidas siiski eristada lagedaid ja vähem radu jälgida ning orientiiri, mille järgi teise punkti jõuda. Mingi hetkeni ta vist isegi sai aru, kus ta on, kuid lõppkonstantreering oli, et sellise kaardi järgi, mis tehti siis kui ta kolmeaastane oli, ei saagi midagi üles leida.

Eks ma isegi lasin end üllatada mitmetest radade muteerumistest ning Stroomi metsa tulnud koertejalutajatest, ringisebivatest lastest, metalliotsijatest ja muidu kõikuvast elemendist. Too võib ju vahel mängu juurde käia, et vastase vett sogada.

Lõpuks saab linnakodanik ikka ainult iseendale loota, las Batman lehvib edasi ja Pingviin ootab allakäiku.