Saba liputab koera
Täna hommikul üles ärganud, aknalt kardinaid tirides, mõnusalt ringutades: "See on minu ilm". *
Oleksin ma öelnud, kui ma oleksin koer.
Õhtul Viimsi mõisa parki suundudes, oli ilm ikka minu.
Kui ma oleksin koer.
Olin hoopis nii julge nuuskija, et otsustasin võtta pimedas pikema raja - no mis hirmsat ikka saab olla Viimsi tulede säras natuke ilma uudistada. Õhinal asja kallale, kuniks kolmandasse(47) punkti minnes oleks võinud kahtlustada, et ma mõnda kassi kohtasin, sest puhta kaardist väljas avastasin end ühel hetkel. Mu meelest kaart ei kajastanud selles piirkonnas sinna hiljuti püstitatud seiklusparki ja nõlvale rajatud Karuohaka või mis iganes terviserada. Kui end kaardi peale tagasi liputasin, siis juhtumisi jäi valgusvihku ka kraaviristi punkt.
Järgnev etteaste, kooberdada üles järsaku servale mööda libedaid kive ja puuoksi, mis elevuse tekitamiseks olid mattunud puulehtede alla, ajas isegi aluskarvad päris turri, aga suutsin end otse punkti vinnata, nagu vorsti lõhna peale.
Õnnelikult alla tagasipääsenuna tegin tutvust paljude mõisapargi kivide, kraavinurkade ja puudega ning näib, et eufooria ühes tükis allapääsemisest oli nii mõõtmatu, et lõpptulemus pajatab kuuenda punkti vahele jätmisest. Äkki mõni orav eksitas, või.
Vahepeal sattusin kortermajade vahelisse õunasalusse, sest jalge alla jäi korraga palju kauneid ubinaid. Teisal jälle lokkas tiigi serval värske naat, mille katkiastumise lõhn nina kõditas nagu varakevadel.
Õhtu lõpetuseks kippus kaart päris puretuks muutuma ning voltisin endale aina väiksemaid alasid allesjäänud punkte katva alaga.
Näib, et seekord oli saba koerast raskem, sest muidu oleks ikka koer saba liputanud.
* et koerad vahel nii ütlevad, tuletas täna hommikul meelde üks töökaaslane
---
Terve elamine on täis auke. Keegi on korraldanud midagi auguraua suhvliga, aga jätnud tagajärjed poolde vinna laokile.
Oleksin ma öelnud, kui ma oleksin koer.
Õhtul Viimsi mõisa parki suundudes, oli ilm ikka minu.
Kui ma oleksin koer.
Olin hoopis nii julge nuuskija, et otsustasin võtta pimedas pikema raja - no mis hirmsat ikka saab olla Viimsi tulede säras natuke ilma uudistada. Õhinal asja kallale, kuniks kolmandasse(47) punkti minnes oleks võinud kahtlustada, et ma mõnda kassi kohtasin, sest puhta kaardist väljas avastasin end ühel hetkel. Mu meelest kaart ei kajastanud selles piirkonnas sinna hiljuti püstitatud seiklusparki ja nõlvale rajatud Karuohaka või mis iganes terviserada. Kui end kaardi peale tagasi liputasin, siis juhtumisi jäi valgusvihku ka kraaviristi punkt.
Õnnelikult alla tagasipääsenuna tegin tutvust paljude mõisapargi kivide, kraavinurkade ja puudega ning näib, et eufooria ühes tükis allapääsemisest oli nii mõõtmatu, et lõpptulemus pajatab kuuenda punkti vahele jätmisest. Äkki mõni orav eksitas, või.
Vahepeal sattusin kortermajade vahelisse õunasalusse, sest jalge alla jäi korraga palju kauneid ubinaid. Teisal jälle lokkas tiigi serval värske naat, mille katkiastumise lõhn nina kõditas nagu varakevadel.
Õhtu lõpetuseks kippus kaart päris puretuks muutuma ning voltisin endale aina väiksemaid alasid allesjäänud punkte katva alaga.
Näib, et seekord oli saba koerast raskem, sest muidu oleks ikka koer saba liputanud.
* et koerad vahel nii ütlevad, tuletas täna hommikul meelde üks töökaaslane
---
Terve elamine on täis auke. Keegi on korraldanud midagi auguraua suhvliga, aga jätnud tagajärjed poolde vinna laokile.
Comments