Öö on nüüd juba õhtul

Kell on umbes kaheksa, see tähendab kottpimedust Kloostrimetsas, linnamüra ja kuma puude ning põõsaste taga. Mõnel puhul üle kõige plinkimas teletorni punased tulukesed. Hooti tuiskab sooja seenevihma. Kaart vettib näppude vahel. Seisan ja vahin ringi, justkui näeks midagi.

Jaani veidrvõitu valgusvihuga pealamp ja vihmanokats ei tööta koos raasugi. Olen mingis kohas, ümberringi märg võserik. Lõpuks midagi heledamat fookuses. Vaatan tõtt pika koheva sabaga rebasega. Kolmanda punkti helkuritähist ei kuskil.

 

Kohe siin mõnesaja meetri kaugusel puude taga on aimata elumaju, kus käib õhtune elu. Võib-olla keegi küpsetab pannkookigi. Mina aga tuuseldan tihnikus. Õieti ei tuuselda, rohkem mõistatan, kus ma täpsemalt olla võiks. Mis läheb sujuvalt mõtiskluseks, miks, miks ma olen siin pimedas padrikus.

Enne kui asi liialt eksistentsiaalseks kisub, saan mingi kraaviotsa kätte, mille järgi end lokaliseerida suudan. Võtan ennast kokku, justkui mingit barjääri murdes, liigun nurgeliselt edasi, tasapisi pimeduse loogikaga kohanedes. Poolelijätmise mõte oli nii serva peal, aga lõpeks ei saa see ju nii keeruline olla, heidan endale ette, ja pusin lõpuni.

See kõlab võib olla veidi napakalt, aga sel öisel metsal, sel ebamugaval, sel kõhedal, on hämmastav võime elule mingi kild mõtet juurde lisada, mugavustsoonist täielikult välja raputatud, rutiini lõhkumisest rääkimata.