EMV Lühirada ja krõbide teade Koitjärvel
Olen vahel sattunud õige pikkadeks kujunevatele lühiradadele, seekord püsisin pildil. Kõik oli oluliselt kirkamini väljaloetav kui näiteks 5m kõrgusvahega Voosel. Päris puhtalt muidugi välja ei tulnud. Nii jooksin juba esimesest august üle. Sama esimene punkt, mis etsil. Puterdasin ja lahmerdasin raja keskkosas punktile otsa pihta saamata, tiirutades ümber kuusetihnikute. Mikroreljeefi osale jõudes võtsin hoo maha, aga lõpu eel ei õnnestunud järjekordsel kuusketega kaetud mäenõlval varjatud orvandile pihta panna.
Värske TONi liikmena oli mul järgmisel päeval asja ka veteranide teatevõistlusele.
* * *
Teatevõistluse esimese poole võitlesin rohkem sisemise kurbuse kui et maastikuga. Reljeefile keskendumise asemel kihutas peas sada mõtet. Lohutust leidsin mitmete eksinud laste kaardile tagasi aitamises. Ma ei tundnud Andrest rohkem kui läbi erinevate blogide kuhu kaasteeliste viiteid sattus, seal hulgas jälgides rännakuid seiklejate kõrgeimal tasemel. Vahel juhtusin samal ajal koos mõne kohaliku võistluse eelstarti. Teda oli ikka äratuntavalt kuulda. Nii ma pigem teadsin teada, kui et tundsin, nii nagu kirjutab orienteerumine.ee järelhüüdes või Kaja või ets või Leivo. Just niimoodi, legendaarse kujuna. Seepärast tundub eriti mõistusele vastuvõetmatu, et üks Lühirada lõpuni käimata jäi.
Kord sealsamas Kõrvemaa kandis, ühe 100KP võistluse järgselt. Sattusin keskuses naaberlauda, kus kõik kogetud emotsioonidel tulla lasid, Andres teiste seas. Kes seda täpselt mäletabki, millest seal lobati, kuid just see orienteerujate omavaheline lõõp päikselises suveõhtus tingis toona blogisse kribingu "Eks ma tolle pärast kaks tundi pärast tuulde lasksingi, et ennast sellest metsast lahti rullida ja vintsutused tuulde unustada."
Andres meenutas mulle mingil iseäralikul moel mu oma isa. See lihtsalt on vahel nii, kõnnid ja käid inimeste seas ja järsku keegi sarnaneb seletamatus olemuslikus nüansis mõnele endale väga lähedasele inimesele. Lihtsalt kui kuuled ja näed toda võõrast, siis tuleb alati endale too lähedane meelde. Võib olla see on midagi, mida Freud võiks osata lahti seletada. Mina ei oska, see tekitab ülekande efekti, sürreaalse sündmuste ja emotsioonide sasipuntra. Elad kaotust läbi mingi iseendaga seotud kiiksuga nurga alt. Kaastunne omastele.
Kui isa käib rattamaratonidel, või tühipaljastel teispäevakutelgi, kuhu ma ise ei ole sattunud, siis ikka helistan. Kuidas läks? Korra tuli Tartust nii tagasi, et ärkas maanteel autos üles selle peale kui masina külg kriipis vastutuleva auto külge. Nii õbluke on see niit, mis elu koos hoiab.
Nüüd jõuab selgemini pärale, kui suur osa metsaskäigust saadud positiivsest energiast tuleb läbi o-kogukonna. Erinevad suhtlemiskillud, mis selle kamba seest pudenevad, täis lootusetult naturalistlikku ellusuhtumist, käredamal või leebemal moel, ikka suunurki ülespoole kiskuval viisil.
Vahel jätab mõni kogukonna maha. Vahel veidi ootamatult.
Metsa lähen ikka, elamise energiat koguma. Puudest, kividest, soomülgastest ... kõigest, mis võib niidi ka katki tõmmata.
Igapäevases elus tegutsedes ja toimetades tegelikult validki omaenda minemise viisi. Iseasi, mis sealjuures sinu tegutsemistest ja toimetamistest teiste sisse sinust maha jääb.
Comments