Raku, Soodla
Selle nädala päevakutest jäid jala alla esmaspäevane Kompassi Raku ja neljapäevane Soodla.
Raku metsas sai mahedas päikesepaituses liblikaid taga ajada. Päris innustavad lendlejad. Keskne keha (47) oli nii hea koha peal, et ükskõik kust peale lendasid, ikka ei saanud kohe pihta.
Teisipäevak jäi vahele Lõppmängu avamise tõttu, mil sai luubi alla võtta Jussi ja tüdruksõbra Maria pingutused. Punnitasid siin ja seal ööde kaupa oma arhitektoone kursuse töödeks vorpida. Nüüd hea kiigata, kuidas see valu ja vaev kõrvutades teistega, välja paistab.
Täna kujunesid asjalood umbes natuke selliseks, nagu kolm aastat tagasi Tõrrepõhjas.
Algas kõik järjekordselt sumedas päikses, kui ilmajaama ähvardus lõuna poolt levivatest äiksepilvedest tõsiasjaks sai. Soodla veehoidla kohal turritas tumesinine pilvemass, mis aeg-ajalt römises.
Kuni neljanda (36) punktini vilksas ees Siiri selg ja kõik läks üpris sujuvalt. Kahjuks olin jätnud maha oma muumimamma vihmanokatsi ja nii ei näinud ma viienda(38) punkti juurese enam mitte midagi. Tiirutasin uduumbes, püüdsin tabada kaaskodanike tarjektoore ja lõpuks kuidagi koperdasin auku. Kuuenda (39) juures aga vihmas ja välgutas juba nii ehutavalt, et mõtlesin metsast üldse välja kobida. Mis sa kooberdad. Teerajale tagasi jõudes kumas lõuna pool taevapiiril aga heledam riba, mis andis lootust, et see jama peagi üle läheb ja punktide ära korjamiseni oli veel aega.
Nii otsustasin ikkagi oma füüsilise koormuse kätte saada ja kujutasin ette, et on hea mõte käia läbi punktid alates kaheksandast(42). Nood tundusid teedele nii palju ligi, et käsikaudu kompamine nende leidmise liiga kurnavaks ei teinuks.
Poolel teel kuuendast kaheksandasse sain kokku ühe vanema mehega, kellele pakkusin välja asukoha, kus me olla võiks ja ühe noormehega, kelle kaardimaterjal nägi välja sama ühtlane mass kui minu prillsilmale ülejäänud loodus.
Edasi läks nagu Jukolal. Aga selleks valmistumiseks ma ju pikema N21A täna lõpeks ette võtsingi. Noorema mehe kaart oli puhta pudru ja 10(38)st punktist, kuhu tema kiletu paberimass enam kohale ei toimetanud, oli ta päris kaugel. Kuna selgus, et meil on sama rada, siis otsustas ta mu sabas allesjäänud punktid läbi kulgeda. Lontsides kaasa uuesti 8 ja 9. No mul tekkis nüüd stiimul kiiremini sebida :) Kuigi ma endiselt liikusin nägemisraskustega ja ühtlase rohelise taustal pinnavorme eriti ei hoomanud. Nii suutsin stabiilselt punktidest mööda ja üle panna ning suunahoidmine kiskus ka kõvasti nihu. Kahepeale saime ikka asukoha korrigeeritud.
No tüüp oleks ilmslegelt kordades kiiremini liikunud. Tal olid silmad, aga mul oli kaart.
Nii sai lõpuks tema kõik punktid kirja ja mina metsast välja enne kui tähiste korjajad vastu oleks tulema hakanud. Väga win-win tulemus.
Raiden seikles taas iseseisvalt tugirajal ja oli sattunud neljanda punkti juures samasse olukorda nagu mina, ta meil ka lühinägelik prillikandja, ning lõpuks oli nii kaart kui ajalipik hävinud loodusjõudude käes ja seega jäi meil raja analüüs tegemata.
Jaan, põrguline kulges äikest pelgamata nagu vana põder ja saavutas 25 minutit kiirema aja kui oma eelmise korra hooaja avaüritusel Kloogal. Selle peale tekkis tal tõdemus, et kui ta sama sujuvalt jätkab, siis lõpetab ta sügisel raja juba enne tööpäeva algust.
Finishis aegu maha lugedes ulatas Triina Jaanile mu EMV lühiraja kaardi, mille peale tekkis Jaanil kummastus, mis värk - kaart on finishis, aga kus on moor, kuniks taipas, et tegemist on siiski mingi muu päeva kaardiga.
Teisipäevak jäi vahele Lõppmängu avamise tõttu, mil sai luubi alla võtta Jussi ja tüdruksõbra Maria pingutused. Punnitasid siin ja seal ööde kaupa oma arhitektoone kursuse töödeks vorpida. Nüüd hea kiigata, kuidas see valu ja vaev kõrvutades teistega, välja paistab.
Täna kujunesid asjalood umbes natuke selliseks, nagu kolm aastat tagasi Tõrrepõhjas.
Algas kõik järjekordselt sumedas päikses, kui ilmajaama ähvardus lõuna poolt levivatest äiksepilvedest tõsiasjaks sai. Soodla veehoidla kohal turritas tumesinine pilvemass, mis aeg-ajalt römises.
Nii otsustasin ikkagi oma füüsilise koormuse kätte saada ja kujutasin ette, et on hea mõte käia läbi punktid alates kaheksandast(42). Nood tundusid teedele nii palju ligi, et käsikaudu kompamine nende leidmise liiga kurnavaks ei teinuks.
Poolel teel kuuendast kaheksandasse sain kokku ühe vanema mehega, kellele pakkusin välja asukoha, kus me olla võiks ja ühe noormehega, kelle kaardimaterjal nägi välja sama ühtlane mass kui minu prillsilmale ülejäänud loodus.
Edasi läks nagu Jukolal. Aga selleks valmistumiseks ma ju pikema N21A täna lõpeks ette võtsingi. Noorema mehe kaart oli puhta pudru ja 10(38)st punktist, kuhu tema kiletu paberimass enam kohale ei toimetanud, oli ta päris kaugel. Kuna selgus, et meil on sama rada, siis otsustas ta mu sabas allesjäänud punktid läbi kulgeda. Lontsides kaasa uuesti 8 ja 9. No mul tekkis nüüd stiimul kiiremini sebida :) Kuigi ma endiselt liikusin nägemisraskustega ja ühtlase rohelise taustal pinnavorme eriti ei hoomanud. Nii suutsin stabiilselt punktidest mööda ja üle panna ning suunahoidmine kiskus ka kõvasti nihu. Kahepeale saime ikka asukoha korrigeeritud.
No tüüp oleks ilmslegelt kordades kiiremini liikunud. Tal olid silmad, aga mul oli kaart.
Nii sai lõpuks tema kõik punktid kirja ja mina metsast välja enne kui tähiste korjajad vastu oleks tulema hakanud. Väga win-win tulemus.
Raiden seikles taas iseseisvalt tugirajal ja oli sattunud neljanda punkti juures samasse olukorda nagu mina, ta meil ka lühinägelik prillikandja, ning lõpuks oli nii kaart kui ajalipik hävinud loodusjõudude käes ja seega jäi meil raja analüüs tegemata.
Jaan, põrguline kulges äikest pelgamata nagu vana põder ja saavutas 25 minutit kiirema aja kui oma eelmise korra hooaja avaüritusel Kloogal. Selle peale tekkis tal tõdemus, et kui ta sama sujuvalt jätkab, siis lõpetab ta sügisel raja juba enne tööpäeva algust.
Finishis aegu maha lugedes ulatas Triina Jaanile mu EMV lühiraja kaardi, mille peale tekkis Jaanil kummastus, mis värk - kaart on finishis, aga kus on moor, kuniks taipas, et tegemist on siiski mingi muu päeva kaardiga.
Comments