Pääsküla raba

... oli tööpäeva lõpuks päris pime koht. Kolmapäeval tuiskas seal ka uduvihma.
Kui Monika ei oleks eelmisel päeval küsinud, kas mul on plaan minna, siis olekski jäänud plaan.
Nüüd oli minek.

Novembriõhtutel rabakraavides ujumine ei ole mu tugevaim külg. Pigem see muudab tundlikuks. Tundlikuks rajavalikute osas.

Pääsküla raba oleks justkui ühele poole kaldu. Osad kraavid olid silmini vett täis ja teistes ainult märg sammal põhjas. Nii oli sõltumata sinise joone jämedusest kaardil, paras loto planeerida etappe risti üle kraavide. Drenaažisüsteem osutuski seekord võtmeelemendiks.

Tõsi, tänu Monikaga koos silkamisele oli sootuks tahedam tunne kottpimedas loodust nautida kui üksi hulkudes. Üksi üritades oleksin kindlasti valik-o valinud, et valida, millistesse sookolgastesse üleüldse ronida. Nüüd võtsime ette klassikalise suund variandi 17 hilissügist hetke.

Esiotsa võttis kolm punktivahet aega, et endale valgusesärast tulnuna pimeduse mõõtkava mõistetavaks teha. Vaatamata otsmikulambile jäid kaugused kaunimaks kui nad tegelikult olid. Maailm, mille nägemist pakkusid kaks ahtakest valgussõõri, nõudis sisseelamist. Ainsaks lokaalselt toetavaks valguseallikaks terviserajaäärne lambirida, mis üpriski tihti väga marginaalseks muutus, et mitte öelda silmapiirilt sootuks kadus.

Neljandasse (45-50) punkti minnes sattusime esimesse veelõksu. No vaata kuhu poole tahad, kraavi ületamise asemel oleks tulnud tegeleda kraavis enda ujutamisega. Ei olnud selle mängu ilm. Liikusime kraavi servapidi jupp maad tagasi enne kui leidus mõistliku pingutusega ülehüpatav koht.

Seitsmendassse (42-40) minnes pimedas suuna järgi kõlviku piiri ära tunda, näis vägagi ekperimentaalne ettevõtmine, ometi oli teistsuguse tihedusega metsapiir ootamatult selgelt eristuv. Üheksandasse (52-55) mineku otseim tee nõudnuks taas ööujmise harjutusi, kuid suutsin kaardil välja lugeda kraavide vahelise jätku, lootuses et selle koha peal ka päris looduses ületab mitmemeetrist kraavi maariba. No oligi. Kümnenda (53) õiget kraaviotsa teelt ära tabada aitas kaasvõisteljast jaaniussike. Tea, kas ise oleksime punktihelkurit märganud.

14ndasse (43-44) näis hea mõte soo vahelt tuleva teeotsast otse lõunasse võtta, kuid hoomamata jäi, millal teerada paremale keeras. Kogu taju asukohast kadus järsku täielikult, ümberringi läbinähtamtu mets. Pimeduses veidi teravamalt töölehakanud meeled sattusid korraga segadusse nagu keegi oleks löönud. Täiesti müstilisel moel, uduumbes liikudes, peaaegu et astusin helkuripostile otsa, justkui oleks juhtinud veel mingi teadvustamata seitsmes meel.

Nood helkurid olid läbi lehtedest lagedaks kistud metsa päris kaugelt näha ja õigel ajal õigesse suunda vahtimine aitas mõnegi punkti tabada juba kaugelt eemalt.

Viimased kolm punktivahet pakkusid vaid tajutavat meeltesegadust - valepidi ettevõetud kaarti ja radade kasutamise asemel nende kõrval puujuurikate otstes jalaväänutamist.

Stardis oli kellegi kompass jäänud vist magnettormi kätte, sest põhjasuund oli tal risti vastupidises suunas.

Metsas oli keegi jopega, mis valgusvihus muutus üleni helkuriks. Riide murdumiskohad lasid eemal puude vahel liikuva tegelase paista nagu ufonaudist stalkeri kuul. Kriitvalge liikuv inimese ülemine pool teravalt kontrastse musta taustal mõjus rohkem kui futuristlikult.

Finishis olin ma ise, ikka selle miski seletamatuga, mis transformeerib pooleteisttunnise veidravõitu rahmeldamise õnnemolekulideks. Need mis vormivad välja olmerutiinist hinge jäetud mõlke.