Huku äärel

Kuulutasin selle osa kesknädalast, mis oli kulunud tarbimisväärtuse tootmisele lõppenuks ja suundusin Marienthalist Löwenruh'sse. Näe vahele jäi veel Charlottenthal.

Kõike seda, mida Löwenruh suvemõis on läbi aegade olnud, annab mistahes muul paigal järgi teha, kuid kolmapäeva õhtul sisustas Lilleküla asumi servas omal moel aega mõnikümmend o-kodanikku.

Näiliselt imelihtne ülesanne üheksa punktiga olematu raskusega maastikul - läbida neid kaks korda omal valikul nii, et esimese ringi etapid ei kattuks teise omadega, osutus vastupunnivaks loogikaülesandeks, mida kõige elegantsemalt just lahendada ei õnnestnud. Tulemus sai siiski postiivne, kuigi kaapisin ümber Kullo arutult mitu ringi.

Pelgasin seda paika koletuks võpsikuks, aga kalatiigi mälestustesse meid sukelduma ei sunnitud ning kui tähelepanuta jätta üks kaaneta kaev 33st punktist 49 suunas, siis peletavaid ajasolusid rohkem ei kohanud.

Esimese ringi võtsime läbi Monikaga koos, kus pakkusin tuge objektide kaardilt lahtimõtestamisel ning Monika omakorda mulle valgust. Teise ringi silkas kumbki omaette ning tänu lokaalse valgusallika puudumisele hämaramates paikades võtsin punkte peast. Õigupoolest polnukski lampi tarvis selleks, et näha kuhu joosta, mõni liikuv prožektor oli selgelt ülepingutatud, kui et hämaras ei näe siiski suurt kaardilt midagi välja lugeda.

Seniks kuni suusailm tõrgub, on linnavalguses o-silkamine igati vahelduseks.

Vahel ei silka ka. Vahel võtame ette perekondlikke kultuurseid üritusi. Näiteks tähistasime mõni aeg tagasi isadepäeva. No just - käisime perega pühapäeval kirikus. Nigulistes. Surmatantsu mängimas. Asko Künnap jagas mängu loomise lugu ja mängis huvilistega kaasa. Lapsed vorpisid luukeresid meisterdada. Paberist. Ise tutvusin väljapanekuga surmakultuurist.

Elu ise on vahel morbiidsem kui surm.

Seetõttu pole vast imestada, et kui ma just tol päeval olin Arne Hiobi raamatu "Püha maa, juudid ja Jeesus" jõudnud selle kohani, kus "Kaanani usundis ohverdati sigu deemonitele, kuid Jeesus ajas deemonid sigadesse. /---/ Deemonite ettevõte lõpeb aga alati totaalse enesehävitusega. Sead sooritasid enesetapu ja hüppasid merre kõrgelt kaljult, /---/"  tõdes Jaan: "the bad pigs", mille peale mina arvasin, et selle pärast inimestele meeldibki "Angry Birds", kuna see on tegelikult Jeesuse võitlus deemonitega. Või millega seletada, et üks tohlakate jagamise mäng teistest nii palju menukamaks osutub.

Raamat ise on põnev. Endiselt püüan aru saada, miks ja kuidas - küll jõuti ainulaadselt just sellise religioonini, mis põhineb oma rajaja isikul ja saatusel. Määratu mõjuga isikukultus. Kirjutis vastab küll enim küsimusele, kus. Äkki hoopis 'kus' annabki kätte vastuse 'miks'. Ja tollepärast see lõputu madin seal. Nujah, maailmalõpuni ei pidanud enam palju olema jäänud. Saab näha, kuda Kidroni orust minek alguse saab.

Enne veel, siiski, midagi jääb tuleku ja mineku vahele. Vähe teises maanurgas on osatud võtta elult tema meeleolukam pool. Graham Robb "Pariislased. Pariisi ajalugu seiklustes". See võib olla küll räpane, kaardistamata ja mitte hiilata ratsionaalsusega, aga vähemalt on seal ilus ja lõbus.

Või mida on üldse kogu selle maailma hukuga pistmist siit maanurga rahval. Kes võiks siiski mäletada midagi kartulikasvatamisest ja pista tasku mõned seemned. Selmet nagu üks päev pildikastis näidatud ameeriklased, kes on endale keldrisse varunud selvehalli jagu konserve selleks puhkus kui dollari kurss peaks vabalangusse sattuma.

Või on midagi veel, mida uskuda.