Haabersti

Haabersti on lihtsalt üks tükk.
Metsane tükk teisel pool Vabaõhumuuseumi teed, praegu vett täis nagu nuustik.

Selles nuustikus oli laupäevases madalas päikses hää taga ajada mõnesid o-punkte. Koos kaaslasega tennisetrennist, kellele püüdsin jagada esmaseid o-tarkusi. Päris õpetlik iseendagi jaoks, sundis kaarti terasemalt uurima ja tiba sügavalt mõtisklema, mida ja milleks metsas kahe etapi vahel teha võiks ja tasuks.

Km-o andis võimaluse tükki kolm korda nuustikus jalgu märjaks teha. Ilm oli ometi o-metsa jaoks tükk maad tahedam kui nädala jagu päevi tagasi, siis kui hinged laskumiseks ettevalmistusi tegid.

Või millega seletadagi toda lumekardinat, mis kattis linnatänavad reedeõhtuseks tipptunniks selliselt, et pärast seda kui olin umbes tunnijagu  Endla tänaval Paldiski maantee poolses otsas liikunud 2 km/h, oli viadukti alt läbi saades  Rahvusraamatukogu mäkke(!) ees rühkimas üks ainumas laperdav bemari. Tõsi kui ma Kaarli kiriku juurest allapoole liuglema asutasin, siis ainus viis kiilasjääl uisutavat autokolakat enne Pärnu maanteed pidama saada, näis olevat variant kasutada kannapidurdust. Lõpeks ei olnud ju suurt vahet, kuda ma seal linnavalitusese ees üle ridade tuigerdan, sest kogu Kaarli alleel oli kella kuue ajal ainult üks hull ohtlikult sabasse naaldunud. Estonia puiestee oli aga üldse trolle ja busse igatpidi täis pargitud, millede vahelt võis ootamatutest suunadest üksikuid masinaid välja libiseda, kellede sõidutrajektooride järgi ei võinud päris kindel olla, kuhu nad täpselt minna soovivad.

Ilmselt imbuvad hinged Maale pooluste kaudu, liikudes voogudena taspisi ekvaatori suunas. Tundub, et see kust nad tulevad on rõske ja hämar. See lehvib nendega kaasa ja mida põhjapoolsem kant, seda suurem on nende konsentratsioon. Ainult korraks väljailmuv päike peletab nad nurkadesse varjuma, ent niipea kui tulekera madalamale vajub, alustavad nad luusimist udus.

Nad sunnivad suuremaid ja rammusamaid portse lauale tõstma, aga kuna nad päriselt kohale ei ilmu, siis sööd ikka kõik ise ära. Jõudmata neid ära oodata, vajud pelgusest nendega kohtuda magama juba varasel õhtuhakul. Neid ringiuitavaid hingi on nii palju, et nad ajavad põgenema ka elavate eest.

Võib-olla oli vanadel eestlastel siiski mingi mõte kui nad sauna välja mõtlesid. Olen laval pikali, selg vastu tulist puud. Kuumus nakitseb ja urgitseb. Pulss tõuseb. Ajan end istukile. Soolased nired libisevad kõditades mööda keha alla. Nüüd ma ei teagi, kas minu seest jookseb minema kõik halb või hoopis viimne hea. Rändavad hinged näikse kuuma kartvat ja jätavad kummitamise.

Võib-olla põhjamaist inimest teebki raksemeelsemaks see pikk teispoolsetega koosolemise aeg. Et too ei ole pelgalt pimedus üksi.